(http://www.lotman.ee/1/post/2012/02/actast.html)

Nende nelja plusspunkti puudus on see, et need ei pea päriselt paika.
1. Kui sa kadakaturu laadselt turult omale pükse lähed ostma, siis sa tõenäoliselt juba tead, et see, mis sa saad, ei ole ei Nike ega Adidas (ei, ma ei õigusta siinkohal neid, kes sellist äri ajavad, lihtsalt nendin fakti). Kui keegi neti kaudu jamaga kaupleb, siis ei võta palju vaeva, et mõne aja pärast tema äri vastu nii palju negatiivset kirjas on, et ta on lihtsalt ärist väljas. Siinjuures peab ostja siiski ise eelnevalt taustakontrolli tegema, et mitte mütsi pähe tõmmata lasta.

2. Uuenduslikke ideid või tehnoloogiaid on selle pärast raske välja töötada, et need põhinevad juba tihti peale mingitel patentidel või koopiaõigustel ja nende õiguste ostmine on nii absurdselt kallis, et lihtsam on end ärist välja lülitada. Iga vähegi peaga mõtlev kodanik saab aru, et patendid on täna innovatsioonil jalus, mitte ei toeta seda (ühes nutitelefonis väidetakse leiduvat ~200 000 patenti (http://www.geekosystem.com/patent-war-infographic/); alles hiljaaegu ostis Intel RealNetworksilt 190 patenti ning koodeki tarkvara, makstes selle eest 120 miljonit dollarit (viide) – kui see on mõistuspärane, siis andke andeks! Kinni maksab selle jaburuse kes? Jah, õige vastus, ikka tarbija!). Mihhail võiks astuda sammu tänasesse sajandisse.
Kusjuures osad USA teadlased juba saadavad oma avastusi meelega võimalikult paljudesse kohtadesse korraga laiali (Jay Bradner: Open-source cancer research). Seda open-source põhimõtetel, et mõni suurfirma ei saaks valemeid ära patenteerida ja lõigata hiigelkasumeid. Olgem ausad, farmaatsiatööstus on täpselt samasugune suurtööstus nagu seda on Hollywood. Neil on raha, et tulevikku investeerida. Probleem on selles, et neil on seda raha nii üleliia palju, et nad ostavad selle eest ühiskonnale kahjulikke seadusi.

4. Piraatlus on piraatlus. Ta on peaaegu sama paha kui vargus. Aga ta ei ole siiski vargus. Kui veel enam teema üle juurelda, siis ma ütleks, et piraatlus on see õlekõrs, millega hoida ära ühiskonna suuremat killustumist ja klassidesse jaotumist.

Toome näite: keskmised mängud Steamis maksavad umbes 20 kuni 30 eurot. Eesti autorite muusika, mida online’ist saab on 1€ per lugu. Filmide ja muusika hindu poes ma enam täpselt ei tea, aga eeldame, et vanas rahas 70 krooni kuni 300 (võib-olla enam) krooni plaat. Kinopilet väidetakse olevat ~3-6€.

Nii, nüüd vaatame miinimumpalka. See on täistööajaga töötamisel 290 eurot kuus, miinus maksud (järgi jääb vist ~250 (~3900 krooni)).

Olukorrast meie koolides: kui ma kooli astusin, siis tõenäoliselt sel ajal oli näitajaks veel sinu riietus. Mida vingema kostüümi emme-issi osta jõudsid, seda tegijam olid. Kusagil gümnaasiumi ajal tulid mängu mobiiltelefonid. Vaadati ja võrreldi. Umbes pool aastat tagasi sattusin ma aga imetlema pilti klassiruumist, kus vist igal abituriendil oli ees läpakas. See on nüüd see koht, kus asjad on materiaalsed ja kui ema või isa varastamisega kinni minna ei taha, siis peavad nad need kuidagi oma lastele seotama, et lapsed ei saaks tõugatud sinna kõige sügavamale põhjakihti. Aga lisaks sellele käib seal koolides pidev võrdlemine, et kelle arvuti kodus ikka mis mänge suudab jooksutada ja mis mängud kellelgi on või ei ole. Mis muusikat sisaldab sinu telefon, MP3-mängija vms. Jne jne jne. (Jah, koolikiusamine on endiselt omal kohal, tänane päev ehk isegi verisem kui omal ajal.)

Pöördume nüüd tagasi selle miinimumpalga juurde. Ja võtame vaatlusobjektiks miinimumpalgaga üksikvanema. Mida saab tema oma lapsele lubada? Kuidagi ehk pigistatakse välja, et saada mingi arvuti koju ja et jõuaks interneti maksta. Telefoni saab ka lapsele (mis sest, et selle kõige odavama, aga vähemalt on telefon). Läpakast peab selle pere laps paraku unistama. Ja nüüd astuge üles, kui arvate, et sel perel on veel punast krossigi, et panna laps kuidagi joonele mingi mängu, filmi, muusikapala või muu sellisega.

Mis mu jutu point on? Olen siiralt seda meelt, et kuni sisutööstus ei tule oma hindadega vastu vaesema palgaga inimeste rahakotile, seni ma lausa sunniks neid piraatima, et mitte tekitada veel suuremat lõhet ühiskonda. Oleks minul vähegi sõnaõigust valitsemistüüri juures, siis ütleks ma kõige külmema närviga, et pered, kus kuu sissetulek on väiksem kui 2x miinimumpalk (suurema arvu laste puhul peab kordaja muidugi suurem olema), võivad piraatida nii palju kui süda lustib – seni, kuni nad kasutavad sisu enda tarbeks ja ei jaga/turusta seda edasi. Sisutööstus ega autor ei kaota sealt midagi – need inimesed poleks nii kui nii võimelised nende loomingut soetama. Aga nad on vähemalt natuke lähemal poliitikutest härradele ja prouadele, kes võivad kõike seda sisu lisaks oma lastele osta ka nende lastelastele.

Seega lugupeetud saadikud: enne kui lähete ACTA vastu jah või ei ütlema, vaadake tol hommikul peeglisse. Mõelge nende üksikvanemate peale, kes ei pruugi isegi teada, et nende laps teistega samale pulgale pürgides natuke piraati teeb. Meil on lastekodus lasteta vanemaid juba küll. Pole tarvis, et neid tekiks sinna veel juurde, sest nende vanemad said kinni pandud tänu nende soovile olla ühiskonnas võrdsem.

Jah, ACTA omab mõju ühiskonnale ja sellele mõjule pole ühtki uuringut tehtud.

Algas suure lumega, lõppes vaat et veel suurema lumega ja vahepeal oli ikka kole pikalt kole palav.. Ja enamasti oli pidevalt mingisugune looduskatastroof kuskil teemaks (tuhapilved, üleujutused, metsapõlengud, maavärinad).

See-eest isiklik elu möödus üldiselt suuremate sündmusteta, nii et sellest polegi suurt midagi mainida. Mandriva pakendajaks õnnestus end lõpuks orgunnida. Suvel sattusin Saaremaale, külla vahepeal kodukanti väisanud Liisele. Aga muus osas on lihtsalt aeg lennanud nii pöörase kiirusega, et viimase poole aasta jooksul pole isegi blogisse olnud aega miskit kirja panna..

Eestit puudutavatest teemadest jäävad meelde euro tulekuks valmistumine ja igasugune kräpp, vassimine ning susserdamised, mida KeskSekt eesotsas oma usuliidri Savisaarega suutis korda saata.
Teispoolt piiri on vist paremini meeles Wikileaks, jalka MM ja Schumi naasemine vormeliradadele.

Kui aasta ise midagi väga suurt ja erilist ei sisaldanud, siis vähemalt aastavahetus tuli seekord väga laheda seltskonna seltsis lõuna-osariikides Otepääl. Mõnus seltskond ja meeldiv tegevus lauamängude ning muu säärasega lennutasid kaks päeva mööda nii, et arugi ei saanud. Igal juhul teinekordki 🙂

See postitus sisaldab tõenäoliselt ebatsensuurseid väljendeid (maks hüppas üle kopsu, siis juhtub nii..) ning on tõsine irin. Et kes sellist kõnepruuki ei seedi, siis vaadake nüüd mujale ja ärge lugege.

Aga..

Kui teaks, kuidas sitt maitseb, siis täna oleks tõenäoliselt see maitse suus küll.. Kes on vaba tarkvara kommuuni eluga kursis, siis ilmselt on talle teada, et Ain Vagula on meie seast lahkunud. Ain aga oli suuresti üks ja see ainus, kes viimastel aastatel vastutas OpenOffice.org’i tõlkimise ja tõlgete jõudmise eest eestlastele kättesaadavatesse peeglitesse. Lisaks tõlkimisele vahendas Ain ka probleeme, mis lokaliseerimisega esinema hakkasid. Lühidalt öeldes tegi ta kaunis roppu tööd mitte millegi eest.

Nüüd on väljas OOo 3.2 ja eestikeelsena seda enam ei ole võtta. Ka ei leia enam seda vabatahtlikku, kes tahaks taaga kanda võtta (endalgi pole mul enam nii palju vaba aega, et teine nii suure kaaluga asi veel kaela võtta, Merikese abita oleks ma juba ka Mozilla asjadega parajas hädas). Samal ajal aga liigub elu selles suunas, et EL propageerib avatud tarkvara ning standardite kasutamist ja sellest lähtuvalt peab ka meie M$-lembene riiginatuke hakkama mõtlema ODF-vormingutele. Emakeelsena toetab seda aga kõikse paremini tõenäoliselt OOo, vähemalt on see meie maarjamaal tänu Aini tööle enimlevinud. Probleem tekib sellest, et ka riigiaparaadis töötab palju selliseid inimesi, kelle ainus räägitav keel on eesti keel. Mis lühidalt tähendab seda, et tööjaamadele paigaldatav tarkvara peaks nendega maakeeli suhelda oskama.

Vaba tarkvara kogukonnas leidub inimesi, kes oleks nõus antud tõlketööd tegema, kui oleks taga ka mingi rahaline toetus. Selle rahalise toetuse eest peaks aga hea seisma riik, sest ühtki teist mõistlikku lahendust ma selles suhtes ei näe. Mingis osas on arengut isegi olnud ja tõenäoliselt hakkab riik ka ise probleemist aru saama.

Ja nüüd tulebki selle postituse kirjutamiseni viinud point. Mõned päevad tagasi potsatas minu postkasti kiri, kus lühidalt räägiti sellest, et RIA ootab taotlusi projektide läbiviimiseks, millest täpsemalt võib lugeda siit. Ning ühtlasi nähti selles head võimalust vaba laiatarbetarkvara tõlkimise rahastamiseks.

Toetusi võivad aga taotleda piiratud grupp tegijaid:
“Toetusi võivad taotleda mittetulundusühingud ja sihtasutused, kohalikud omavalitsused ja kohalike omavalitsuste liidud, avalik-õiguslikud juriidilised isikud, põhiseaduslikud institutsioonid ning valitsusasutused ja nende hallatavad asutused.”

Vaba tarkvara tõlkijatele tähendab see siis MTÜ’d. Aga MTÜ peab ise panema omaosaluse 15%. Lisaks sellele tuleb MTÜ-l korraldada hange, kus võiks osaleda vähemalt kolm pakkujat. Nii et tulemusena maksavad vabatahtlikud peale 15% oma rahast, et keegi M$ tarkvara tõlkinud ettevõte saaks tulla ja OOo ning midagi muud ka ära solkida. Selle kohta ei oska muud öelda, et no tule taevas appi. Kas riik tõesti muud võimalust ei leidnud asja rahastamiseks. Või kas tõesti keegi seal kõrgemal peaga ei mõtle, et sellist laus mõnitamist vältida. Natukegi?

Joon alla tõlkimisele ja võtab siis juba natuke seda riigiaparaadi mõtlemisvõime külge ka.. Vaadates viimasel ajal toimunut, siis jääb selline mulje, et igasugused hanked korraldatakse suure kiiruga ja mõtlemata ning kui siis lõpuks on leitud ka teostaja, siis hakkab välja tulema, et asi ikka ei mängi sellise illusioonina välja ja järgneb ikaldus ja asjade venimine. Tulemuseks on kas poolik projekt (võtkem kas või meie praeguse ID-kaardi tarkvara olukord) või siis projekt, mis läheb maksma miljoneid ja mõne aasta pärast ei ole see enam kasutatav, sest kokku on keeratud selline käkk, et seda pole võimalik mõistlikult enam laiendada ning välja visatakse uus hange. Seejuures ei suuda aga keegi vigadest õppida ja sama tsirkus läheb otsast uuesti käima. Siinkohal ei oska ma muud öelda, et kus kurat on meie riigi tarkvara kompetentsikeskus, kes peaks sellise jama mitte juhtumise eest vastutama? Miks ei ole meil vääriliselt makstud spetsialiste, kes oskaks välistada hanked, mis on eos läbikukkumisele mõeldud? Või miks kurat ei ole meil riigi palgal arendajate gruppi, kes teeks vajalikud asjad ise ära, nii et ei peaks avalikult meedia vahendusel inetult koostööpartnereid mustama? Miks ei võiks see sama kompetentsikeskus olla seadusemeestele nõunikeks, et ei tehtaks “e”-riigikest alandavaid ja magedaid seadusi (jah, ma mõtlen kasiinode tegevuse “piiramist” nimekate kaudu)? Miks ei võiks selle keskuse kaudu toimuda tarkvara tõlkimise rahastamine? Miks peaks riik üldse panema miljoneid magama infosüsteemide alla, mida paljudel riigiasutustel oleks vaja ja mida tihti igaüks tellib endale oma, vahel samalt partnerilt ja kui see partner neil näppe kõrvetab, siis jääb see vaid antud asutuse teada. Kas kompetentsikeskus ei võiks omada teadmistebaasi, et kust enam mitte hankida? Miks on üldse hangete tegemise seadus ajal ja elul jalus ja mäda?

(Miks ja miks, Hando Runnel)

Viimati sai siis miskit kirja pandud päris ammu aega tagasi. Vahepeal on ajaga üsna kitsaks läinud. Palju tööd ja palju muid asju. Aga võiks siis väikse vahekokkuvõtte teha.

Kõigepealt Firefoxist.. 3.5 on ukse ees. Veel täna sai päris mitmeid vigu parandatud (esimene laine ja teine – tänud Marekile ja Merikesele ;)). See peaks ka jääma viimaseks osaks Firefox 3.5-e juures. Juuni alguses peaks ilmuma RC1 ning siis on näha, kas tuleb veel eelväljalaskeid või järgneb lõplik versioon. Ootan põnevusega.

Kui natuke isiklikuma poole pealt valgustada, siis kevad on üsna kiire aeg olnud. Peale seminaritöö kirjutamist jõudsin mõttele, et peaks siis juba ka selle lõputöö ära kirjutama ja nii sai ka tehtud. Eks juuni algus näitab, kas saan selle ka ära kaitstud. Ka tööd on päris palju olnud. Ja et nende asjade kõrvale vaba aega ei jääks, siis tuli veel kolimine ka ette võtta, sest korteri omanik arvas heaks elamispind müüki panna. Siinkohal tuleb muidugi ausalt ära öelda, et ega kahju küll ei ole, sest uus korter on ikka kõvasti paremas asukohas ning loomulikult ka paremas seisukorras. Kui arvestused väga mööda pole, siis lisaks veel ka odavam 😛

Üks projekt on veel ette võetud, aga sellest hetkel pikemalt ei pajataks, see võiks enne hakata progressi näitama, siis ehk saab ka natuke ses osas infot anda.

Yeah, minu aeg selles ettevõttes sai ümber. Kooli kõrvalt oli see üsna hea koht töötamiseks tänu oma üsna vabale töögraafikule, aga kui kool enam tööl käimist ei takistanud, siis alates sellest kevadest jäi järjest vähem põhjuseid, miks seal edasi töötada. Eriti kui maailmavaade ettevõtte juhi omaga enam kuidagi kokku langeda ei taha.

Sellel postitusel on üldiselt kaks eesmärki, ühelt poolt tahan panna kirja põhjused, miks lahkun ja teisalt ehk on edaspidi inimesi, kes enne tööavalduse saatmist ka eelneva uurimuse firma kohta teevad (ehk jääb see postitus siis neile silma).

Niisiis Struktuur Meedia telgitagustest, millest töövestlusel ei räägita:

• Kõige esimene ja oluliseim asi on palga teema. Juba väga ammusest ajast pole SM’is kombeks palkasi õigeks kuupäevaks ära maksta. Palk jõuab osamaksetena nii nagu jumal juhatab ja selle nimel isegi ei pingutata, et olukord paraneks. (Oli see nii enne minu tööle asumist ja jääb see nii olema veel mõneks ajaks).

• Ei ole mõtet loota, et hilineva palga pealt intresse makstakse, neid tuleb sama moodi lunida nagu palkagi.

• Oma töötajate hindamine pole väga moes. Lubatakse küll arenguvestlusi, aga seda kogemuse järgi rohkem nagu suusoojaks. Keskmine töötamise aeg on ehk 3 aastat, siis leiab töötaja juba uue ja parema koha, sest tema tööl hoidmisest hakatakse huvituma alles siis kui ta on juba uues kohas lepingu sõlminud või lootusetult motivatsiooni kaotanud. Seda viimast ei aita ka hoida see, et mida kauem oled tööl olnud, seda väiksemaks kipub palk jääma võrreldes uute töötajatega 😛

• Ka lubadusi osalusest ei ole enne mõtet uskuda kui see on ka paberi peal kirjas ja notariaalselt kinnitatud. Läbi aegade lubati osalust ühele ja teisele, aga ametlikult on see endiselt kahe inimese käes.

• Kui juhil on halb tuju, siis võib vabalt juhtuda, et välja elab ta selle oma töötajate peal, sellega tuleb harjuda.

• Samuti kui oled midagi valesti teinud või millegi tegemisega hilinenud, siis võib juhtuda, et saad alandatud poole kontori ees ja kuulutatakse kõigile pealtvaatajatele palgast mahaarvatav summa (mis sellest, et üldiselt tehakse seda töötajaga koos ja privaatselt – ju siis hirmuvalitsemine tundub huvitavam ja tekitab “suuremat” autoriteeti..)

• SM’is on kaks arvamust – juhi (Ahto Reinaru) arvamus ja vale arvamus. Isegi kui oma “vale arvamust” argumentidega põhjendada üritad, siis paremal juhul naerdakse sind lihtsalt välja, halvemal juhul mõnitatakse ja peetakse arengupiduriks ning liigselt piiratud maailmavaatega inimeseks 🙂

• Lepingusse meeldib antud ettevõttel sokutada ulmelisi konkurentsi punkte. Sinna võib külma närviga sattuda 5 aastat konkurentsi piiranguid peale töölepingu lõppemist. Uue töölepinguseaduse järgi muutub selline leping kehtetuks, kuid siiski soovitaks ette vaadata.

• Enne töövestlust soovitaks üle kontrollida ka maksuvõla (selle postituse kirjutamise hetkel on see võlg üle poole milli). Maksuametile meeldib lihtsalt selliste võlgade korral kollitamas käia ja siis võib palgarahaga sootuks nigel lugu olla 😛

Kui nüüd kellelgi on veel ideid, kuidas sellistes tingimustes motivatsiooni säilitada või kasvatada, siis võib julgelt välja rääkida. Mulle muutus see natuke keeruliseks kui töötajat peetakse vähem tähtsaks kui kontorilauda :/

Anyway, ootan lootusrikkalt tunduvalt paremaid tingimusi uuel töökohal. Ja kui keegi SM’i juhtivamatest tegelastest seda lugema satub, siis siin on punktid, kust alustada, et oma sisekliimat vähe parandada, selline suhtumine töötajatesse paneb asjad ussitama..

Veel lugemiseks: http://www.tarbija24.ee/?id=49327

Viimasel ajal sai siin üsna aktiivselt jälgitud, et mis teispool suurt lompi toimub. Isegi eile öösel kolmeni sattusin CNN’i pealt valimiste tulemusi jälgima. Algul jõudis juba kahtlus sisse pugeda, et kas ameeriklased saavad oma suurest rassismiprobleemist üle või jääb see ainult lootuseks. Kui kell 8 hommikul korra uudiseid tsekkasin, siis tabas positiivne emotsioon – Obama oli võitnud ja seda mitte väikse edumaaga, vaid ikka üsna korralikult. Hea oli vaadata, et ka ameeriklased ise olid selle üle üsna õnnelikud ning ka üle maailma on järelkaja pigem positiivne olnud. Eks ole 20-ndast jaanuarist edasi näha, mis järgmise nelja aasta jooksul juhtuma hakkab. Ees saavad olema rasked ajad, kuid loodan kõige positiivsemat. USAst siiski sõltub ka väga palju muus maailmas toimuvast, hea algus on muudatustele tehtud, ehk tuleb ka vääriline lõpp..

Ei teagi, kumb oli suurem sündmus. Meeldivaid ja meeldejäävaid emotsioone tekitasid mõlemad kuhjaga. Alustaks siis vast kronoloogiliselt.

Kuna ma olin üsna kindel, et Kanter medali ära toob, siis ei kavatsend ma seda oodata kontoris, vaid sõitsin edasi töötama koju ja jälgisin otseülekannet nagu kord ja kohus. Kõigi oodatud kuldmedal tuli ära ja emotsioonid olid laes.

Kui tööl veel mõtlesin, et kas minna laulupeole kohale või vedeleda kodus tugitoolis ja vaadata asja sealt, siis VÄGA HEA, et ma viga ei teinud ja ikka end kohale vedasin. Kooli juurest sai üliõpilaste rongkäiguga asutud teele lauluväljakule ja kuigi vahepeal jäin Hannesega mereäärde juttu ajama, siis kell 9 olin alguseks kohal nii nagu peab. Näidati veel suurelt ekraanilt ETV uudiseid Gerdi saavutusest ja rahvas saatis seda kõike metsiku aplausiga. Meeleolu oli sõbralik ja rahumeelne, kuna alkoholi kohapeal ei müüdud ja sisse kaasa tuua ka otseselt ei lubatud, siis enamus rahvast olid ikka peamiselt kained. Mõni tuterdaja sattus ka rahva sekka, aga kogu selle emotsiooni juures ei häirinudki väga. Laule jagus ja üritus venis isegi üle lubatud kuue tunni.

Esmane arvamus oli see, et vaevalt, et sinna väga palju rahvast viitsib end kohale vedada, siiski eestlased ju. Aga ma eksisin suurelt, kui Postimees kirjutab, et kohal oli umbkaudu 70000 inimest, siis kohalolijad arvasid selle numbri siiski isegi 100000-ni ulatuvat. Terve lauluväljak oli ikka pungil rahvast täis ja mida aeg edasi, seda rohkem rahvas end käima tõmbas ja seda valjemalt kostusid laulud. Võimas oli, tõsiselt!

Et mitte mainimata jätta, siis lehvis ka palju Gruusia lippe ja selle üle oli üsna hea meel – “Ei ole üksi ükski maa!”

Lisan siia natuke pilte ka, pärinevad need Postimehe lehelt.

Eesti lipud

Laulukaar

President kõnet pidamas

Vaade ülevalt mäelt

Eesti kõrvuti Gruusiaga

Vaade rahvamassile

Gruusia lauljad

Ja lõpetuseks: Head taasiseseisvumispäeva kõigile!

enne jaanipäeva mingi hetk Tele2 helistas ja uuris, et kas on soovi minna tasuta vaatama Tallinna Linnateatri poolt esitletavat projekti Tagasi Vargamäele, ehk siis kõik “Tõe ja õiguse” osad lavaversioonidena.. pikalt ei mõelnud ja võtsin piletid vastu, kes ikka kingitud hobuse suhu vaatab.. eeldasin, et kui ise ei jõua, siis keegi ikka leidub, kes piletid vastu võtab

nüüd nädala alguses Anxiga suheldes mingi teema jätkuks tegin ettepaneku, et võiks ju ära käia.. mõeldud-tehtud..

õnnestus siis näha ära tükk “Wargamäe Wabariik”.. etendus ise oli üle kahe tunni koos pausiga ja õnneks sellel ajal vihma ei sadanud.. üldiselt jäin üsna rahule, ainult lõpp tundus natuke kuiv, aga seal võis olla ka mõjuteguriks õhtune jahedus, kangeks muutuv tagumik ja pikad monoloogid..

samas tunne oli selline nagu loeks raamatut.. ja üle pika aja sai end natuke kultuurselt karastatud ka.. viimast korda mitte ei mäletagi..

pole siia kohe päris mõnda aega midagi kirja pannud ja viimased postitusedki on kõigest muust kui enda tegemistest.. isegi kogu lehekülg ise on juba sellise moega, et vajaks liigutamist arhiiv.sander85.com domeeni alla.. peaks selle vist ette võtma siiski ja vähe värskendama siinset elu ja olu..

mis siis teoksil?
väga vist ei üllata, aga eks endiselt töö.. siiski nii palju on muutund, et suhteliselt üksluise testimise pealt olen nüüd saanud kõige muu peale ja tegevust jagub nii, et jääb ülegi..

kool on akadeemilisel, loodetavasti saab ikka seal ka uuesti otsa peale ja asjaga ühele poole.. ei käinud ju niisama seda kolme aastat ometi..

kes vbl vanem tuttav, siis mäletab mu utopia lembust.. olen mõneti jälle tagasi, mõneks ajaks 😀 aga ärge muretsege, seekord üle ei pinguta!

kursilt pole ka kuhugi kaldunud, endiselt elu suunamas selles suunas, et ka teie kunagi linuxit kasutaksite 😉

esimene pingviiniline, mis lennult (livecd-lt) id-kaarti käsitleda oskab on juba olemas, nii et vista, tee järgi!

http://estobuntu.com … võite järgi kaeda kui soovi 🙂

firefox 3.0-i ma väga ei oota, tõlkimiseks on nad vähe võimalusi loonud, seega satun ma õige pea piinlikku olukorda, sest praeguse seisuga sellele versioonile igasugune tõlge (ja tõlkimise võimalus) puudub 🙁

ei tea.. rohkem vist hingel hetkel polegi, järgmise posti üritan sutsu väiksema vahega maha saada..

seniks rahulikku pühade jätku ja meeleolukat aastavahetust … ning uut aastat!