See postitus on mõnes mõttes protestiks RIA ja SK ükskõiksusele ning avaliku veahalduse puudumisele.

Kui lugejat peaks alljärgnev probleem samuti vaevama, siis kiired lahendused on järgmised:

• Käivita Firefox ohutus režiimis ning keela ID-tarkvara laiendus, selleks ava menüüst Lisad -> Laiendused ning klõpsa vastava laienduse juures nuppu Keela. Taaskäivita tavalises režiimis.
• Kui oled arvutiteadlikum, siis võid lihtsama lahenduse asemel eemaldada probleemi enda: taaskord käivita Firefox ohutus režiimis ning ava Firefoxi sätted.
  Liigu Muud -> Krüptimine -> Kuva sertifikaate -> Keskused ning otsi üles AS Sertifitseerimiskeskus, mille alt klõpsa sertifikaadil “ESTEID-SK 2007” – eemalda sertifikaat, vajutades nuppu Kustuta või eemalda usaldusväärsus…. Firefoxi taaskäivitamisel peaks probleem lahenema.

Probleemist endast..

Nädala alguses ütles Merike Sell mulle vestluse käigus, et ta ei soovita versiooni 3.7 paigaldada, sest Windowsis ei käivitu tal pärast selle versiooni paigaldamist enam Firefox. Algas töönädala väldanud sitika otsimine ja purki me ta lõpuks ka panime.

Merikese poolt tehtud mõningase testimise järel oli kindel, et viga peitub just laienduses, sest selle keelamisel käivitamise probleem lahenes. Siis jäi üle veel uurida, et mis on kahe versiooni vahel muutunud. Kuna RIA taaskord elu lihtsaks ei tee, siis linkida pole mul paraku kuhugi mujale kui omalt poolt koostatud diffile.
Nagu võrdlusest selgub, eemaldati versioonis 3.7 teatud kontrollid vanemate sertifikaatide olemasolule, selle eemaldamise käigus läks kaduma ka rida (if(!FindCertificateByNickname(“SK-ESTEID-2007”)){), mis kontrollib, kas “SK-ESTEID-2007” nime kandev sertifikaat on äkki juba olemas. Uus ja natuke konsolideeritud funktsioon enam taolise sertifikaadi olemasolu ei kontrolli ja sellest probleem tekibki. Laiendus kontrollib, kas on olemas sertifikaat, mis kannab nime “ESTEID-SK 2007 – AS Sertifitseerimiskeskus”, sellenimelist sertifikaati aga ei leita ja laiendus üritab selle lisada, soovides pärast seda Firefoxi restartida. Firefoxi sisemine kontroll aga leiab, et sertifikaat on olemas, küll vale nimega, aga siiski. Vana nimega sertifikaati üle ei kirjutata ja Firefox jääb lõpmatult restartima.

Kuna esialgu jäi selgusetuks, et kust siis selline “vale” nimega sertifikaat järsku profiili sattus, siis otsustasime ka selle välja otsida. Vaja ju siiski teada saada, et kui paljud kasutajad selle uue tarkvara versiooniga “õnnelikuks” tehakse. Google abiga oli seekord võimalik jõuda välja sellise lingini: http://ideelabor.ee/opensource/browser/id-card-win32-installer/trunk/profile-esteid.ini – tekkis kahtlus, et äkki on tegemist SK vana tarkvaraga. Õnneks oli Merikesel olemas ka vana tarkvara paigaldaja ning nii leidiski versioon 0.8.7.1 tee minu virtuaalmasinasse, kus sai kinnitust see, et pärast tolle tarkvara paigaldamist ja Firefoxile toe paigaldamist vaatas sealt vastu too versiooni 3.7 jaoks “vale” nimega sertifikaat.

Ehk siis teada ka probleemi leviulatus: kõik need kasutajad, kelle Firefoxi profiili on seadistatud SK vana tarkvaraga (julgen eeldada, et päris mitmed kasutajad, sest nii vana see tarkvara nüüd ka pole).

Miks SK-l jäi probleem testimisel märkamata? Eelmisel aastal kaitses üks tudeng IT Kolledžis lõputööd pealkirjaga “Mitme operatsioonisüsteemiga tööjaama seadistamine, juurutamine ja hooldus ID-kaardi baastarkvara testimiseks” – võimalik, et see süsteem võeti ka kasutusele ja ma julgen kahelda, et testimise käigus sinna vana SK tarkvara tee leidis. Muul juhul poleks olnud võimalik probleemist mööda vaadata.

(http://www.lotman.ee/1/post/2012/02/actast.html)

Nende nelja plusspunkti puudus on see, et need ei pea päriselt paika.
1. Kui sa kadakaturu laadselt turult omale pükse lähed ostma, siis sa tõenäoliselt juba tead, et see, mis sa saad, ei ole ei Nike ega Adidas (ei, ma ei õigusta siinkohal neid, kes sellist äri ajavad, lihtsalt nendin fakti). Kui keegi neti kaudu jamaga kaupleb, siis ei võta palju vaeva, et mõne aja pärast tema äri vastu nii palju negatiivset kirjas on, et ta on lihtsalt ärist väljas. Siinjuures peab ostja siiski ise eelnevalt taustakontrolli tegema, et mitte mütsi pähe tõmmata lasta.

2. Uuenduslikke ideid või tehnoloogiaid on selle pärast raske välja töötada, et need põhinevad juba tihti peale mingitel patentidel või koopiaõigustel ja nende õiguste ostmine on nii absurdselt kallis, et lihtsam on end ärist välja lülitada. Iga vähegi peaga mõtlev kodanik saab aru, et patendid on täna innovatsioonil jalus, mitte ei toeta seda (ühes nutitelefonis väidetakse leiduvat ~200 000 patenti (http://www.geekosystem.com/patent-war-infographic/); alles hiljaaegu ostis Intel RealNetworksilt 190 patenti ning koodeki tarkvara, makstes selle eest 120 miljonit dollarit (viide) – kui see on mõistuspärane, siis andke andeks! Kinni maksab selle jaburuse kes? Jah, õige vastus, ikka tarbija!). Mihhail võiks astuda sammu tänasesse sajandisse.
Kusjuures osad USA teadlased juba saadavad oma avastusi meelega võimalikult paljudesse kohtadesse korraga laiali (Jay Bradner: Open-source cancer research). Seda open-source põhimõtetel, et mõni suurfirma ei saaks valemeid ära patenteerida ja lõigata hiigelkasumeid. Olgem ausad, farmaatsiatööstus on täpselt samasugune suurtööstus nagu seda on Hollywood. Neil on raha, et tulevikku investeerida. Probleem on selles, et neil on seda raha nii üleliia palju, et nad ostavad selle eest ühiskonnale kahjulikke seadusi.

4. Piraatlus on piraatlus. Ta on peaaegu sama paha kui vargus. Aga ta ei ole siiski vargus. Kui veel enam teema üle juurelda, siis ma ütleks, et piraatlus on see õlekõrs, millega hoida ära ühiskonna suuremat killustumist ja klassidesse jaotumist.

Toome näite: keskmised mängud Steamis maksavad umbes 20 kuni 30 eurot. Eesti autorite muusika, mida online’ist saab on 1€ per lugu. Filmide ja muusika hindu poes ma enam täpselt ei tea, aga eeldame, et vanas rahas 70 krooni kuni 300 (võib-olla enam) krooni plaat. Kinopilet väidetakse olevat ~3-6€.

Nii, nüüd vaatame miinimumpalka. See on täistööajaga töötamisel 290 eurot kuus, miinus maksud (järgi jääb vist ~250 (~3900 krooni)).

Olukorrast meie koolides: kui ma kooli astusin, siis tõenäoliselt sel ajal oli näitajaks veel sinu riietus. Mida vingema kostüümi emme-issi osta jõudsid, seda tegijam olid. Kusagil gümnaasiumi ajal tulid mängu mobiiltelefonid. Vaadati ja võrreldi. Umbes pool aastat tagasi sattusin ma aga imetlema pilti klassiruumist, kus vist igal abituriendil oli ees läpakas. See on nüüd see koht, kus asjad on materiaalsed ja kui ema või isa varastamisega kinni minna ei taha, siis peavad nad need kuidagi oma lastele seotama, et lapsed ei saaks tõugatud sinna kõige sügavamale põhjakihti. Aga lisaks sellele käib seal koolides pidev võrdlemine, et kelle arvuti kodus ikka mis mänge suudab jooksutada ja mis mängud kellelgi on või ei ole. Mis muusikat sisaldab sinu telefon, MP3-mängija vms. Jne jne jne. (Jah, koolikiusamine on endiselt omal kohal, tänane päev ehk isegi verisem kui omal ajal.)

Pöördume nüüd tagasi selle miinimumpalga juurde. Ja võtame vaatlusobjektiks miinimumpalgaga üksikvanema. Mida saab tema oma lapsele lubada? Kuidagi ehk pigistatakse välja, et saada mingi arvuti koju ja et jõuaks interneti maksta. Telefoni saab ka lapsele (mis sest, et selle kõige odavama, aga vähemalt on telefon). Läpakast peab selle pere laps paraku unistama. Ja nüüd astuge üles, kui arvate, et sel perel on veel punast krossigi, et panna laps kuidagi joonele mingi mängu, filmi, muusikapala või muu sellisega.

Mis mu jutu point on? Olen siiralt seda meelt, et kuni sisutööstus ei tule oma hindadega vastu vaesema palgaga inimeste rahakotile, seni ma lausa sunniks neid piraatima, et mitte tekitada veel suuremat lõhet ühiskonda. Oleks minul vähegi sõnaõigust valitsemistüüri juures, siis ütleks ma kõige külmema närviga, et pered, kus kuu sissetulek on väiksem kui 2x miinimumpalk (suurema arvu laste puhul peab kordaja muidugi suurem olema), võivad piraatida nii palju kui süda lustib – seni, kuni nad kasutavad sisu enda tarbeks ja ei jaga/turusta seda edasi. Sisutööstus ega autor ei kaota sealt midagi – need inimesed poleks nii kui nii võimelised nende loomingut soetama. Aga nad on vähemalt natuke lähemal poliitikutest härradele ja prouadele, kes võivad kõike seda sisu lisaks oma lastele osta ka nende lastelastele.

Seega lugupeetud saadikud: enne kui lähete ACTA vastu jah või ei ütlema, vaadake tol hommikul peeglisse. Mõelge nende üksikvanemate peale, kes ei pruugi isegi teada, et nende laps teistega samale pulgale pürgides natuke piraati teeb. Meil on lastekodus lasteta vanemaid juba küll. Pole tarvis, et neid tekiks sinna veel juurde, sest nende vanemad said kinni pandud tänu nende soovile olla ühiskonnas võrdsem.

Jah, ACTA omab mõju ühiskonnale ja sellele mõjule pole ühtki uuringut tehtud.

Kes mu tegemistega lähemalt kursis, need teavad, et viimasel ajal olen rohkem oma vaba aega investeerinud Mandriva forki, Mageiasse. Seoses sellega sai kuu alguses toimunud reliisi ajaks valmis muditud nii kohaliku kogukonna veebileheke kui ka ID-kaardi tugi Mageias (muidugi nii palju kui SK tarkvara seda tuge pakkuda suudab tänane päev).

Kuna see kuu on puhkus, siis eelnevale on lisandunud õpetus, kuidas Mageia ISO saada mälupulgale nii, et oleks ka muudatuste salvestamise võimalus (ehk siis persistent live usb), ning möödunud nädalavahetusel sai ka oma abikäsi antud, et uus perl (versiooniga 5.14) võimalikult sujuvalt oma tee Mageiasse leiaks. Selle nimel sai ringi pakendatud ~300 perli pakki. Loodan samas vaimus jätkata ja kuna leidub ka palju teisi kaasalööjaid, siis võib arvata, et Mageiast saab üsna asjalik distro.

Igatahes kui lugeja on linuxihuviline ja ei ole veel antud isendit proovinud ning samas pole päris rahul oma praeguse distroga, siis tasub proovida ja uurida 🙂

Sattusin täna viite tõttu EPLi lugema. Ja nägin seal, et kõik artiklid on nüüd tasulised, samas kuvati mulle mingit üsna pikka PERHi lugu probleemita. Jäin mõtlema, et huvitav, kas tõesti on nad selle kuidagi nii nigelalt teinud, et AdBlock selle keelu ära nullib. Seda siiski mitte – tundub, et uudiseid kuvatakse endiselt edasi täies pikkuses. Küll aga tabas mind AdBlocki keelamisel paras šokk, leht koos reklaamiga ja ilma selleta erines nagu öö ja päev, seda pea otseses tähenduses..

Sellise reklaamiga üle külvatud lehe laadimiseks teeb brauser 251 päringut ning tõmbab seejuures arvutisse 2,3 MiB andmeid.

Keerame reklaami maha, ning sama lehe laadimiseks tehakse 107 päringut ning tõmmatakse vaid 960 KiB andmeid.
Seega on vahe röögatu 144 päringut ning 1,36 MiB (selles suuruses olid omal ajal tuntud Floppy kettad :P) andmemahtu. 3G kasutamise puhul päris metsik vahe, arvestades, et reklaami kuvamiseks tehakse rohkem päringuid ning tõmmatakse rohkem andmeid kui kogu asjaliku sisu jaoks 🙁

Meenutage mulle nüüd uuesti, et miks ma ei peaks AdBlocki kasutama? Ning kes täpselt ja kellelt varastab? 3G andmeside on teadupärast kohati kole kulukas (aeglase ühenduse puhul lisandub veel närvikulu :P)

Algas suure lumega, lõppes vaat et veel suurema lumega ja vahepeal oli ikka kole pikalt kole palav.. Ja enamasti oli pidevalt mingisugune looduskatastroof kuskil teemaks (tuhapilved, üleujutused, metsapõlengud, maavärinad).

See-eest isiklik elu möödus üldiselt suuremate sündmusteta, nii et sellest polegi suurt midagi mainida. Mandriva pakendajaks õnnestus end lõpuks orgunnida. Suvel sattusin Saaremaale, külla vahepeal kodukanti väisanud Liisele. Aga muus osas on lihtsalt aeg lennanud nii pöörase kiirusega, et viimase poole aasta jooksul pole isegi blogisse olnud aega miskit kirja panna..

Eestit puudutavatest teemadest jäävad meelde euro tulekuks valmistumine ja igasugune kräpp, vassimine ning susserdamised, mida KeskSekt eesotsas oma usuliidri Savisaarega suutis korda saata.
Teispoolt piiri on vist paremini meeles Wikileaks, jalka MM ja Schumi naasemine vormeliradadele.

Kui aasta ise midagi väga suurt ja erilist ei sisaldanud, siis vähemalt aastavahetus tuli seekord väga laheda seltskonna seltsis lõuna-osariikides Otepääl. Mõnus seltskond ja meeldiv tegevus lauamängude ning muu säärasega lennutasid kaks päeva mööda nii, et arugi ei saanud. Igal juhul teinekordki 🙂

Head uut aastat!

See postitus sisaldab tõenäoliselt ebatsensuurseid väljendeid (maks hüppas üle kopsu, siis juhtub nii..) ning on tõsine irin. Et kes sellist kõnepruuki ei seedi, siis vaadake nüüd mujale ja ärge lugege.

Aga..

Kui teaks, kuidas sitt maitseb, siis täna oleks tõenäoliselt see maitse suus küll.. Kes on vaba tarkvara kommuuni eluga kursis, siis ilmselt on talle teada, et Ain Vagula on meie seast lahkunud. Ain aga oli suuresti üks ja see ainus, kes viimastel aastatel vastutas OpenOffice.org’i tõlkimise ja tõlgete jõudmise eest eestlastele kättesaadavatesse peeglitesse. Lisaks tõlkimisele vahendas Ain ka probleeme, mis lokaliseerimisega esinema hakkasid. Lühidalt öeldes tegi ta kaunis roppu tööd mitte millegi eest.

Nüüd on väljas OOo 3.2 ja eestikeelsena seda enam ei ole võtta. Ka ei leia enam seda vabatahtlikku, kes tahaks taaga kanda võtta (endalgi pole mul enam nii palju vaba aega, et teine nii suure kaaluga asi veel kaela võtta, Merikese abita oleks ma juba ka Mozilla asjadega parajas hädas). Samal ajal aga liigub elu selles suunas, et EL propageerib avatud tarkvara ning standardite kasutamist ja sellest lähtuvalt peab ka meie M$-lembene riiginatuke hakkama mõtlema ODF-vormingutele. Emakeelsena toetab seda aga kõikse paremini tõenäoliselt OOo, vähemalt on see meie maarjamaal tänu Aini tööle enimlevinud. Probleem tekib sellest, et ka riigiaparaadis töötab palju selliseid inimesi, kelle ainus räägitav keel on eesti keel. Mis lühidalt tähendab seda, et tööjaamadele paigaldatav tarkvara peaks nendega maakeeli suhelda oskama.

Vaba tarkvara kogukonnas leidub inimesi, kes oleks nõus antud tõlketööd tegema, kui oleks taga ka mingi rahaline toetus. Selle rahalise toetuse eest peaks aga hea seisma riik, sest ühtki teist mõistlikku lahendust ma selles suhtes ei näe. Mingis osas on arengut isegi olnud ja tõenäoliselt hakkab riik ka ise probleemist aru saama.

Ja nüüd tulebki selle postituse kirjutamiseni viinud point. Mõned päevad tagasi potsatas minu postkasti kiri, kus lühidalt räägiti sellest, et RIA ootab taotlusi projektide läbiviimiseks, millest täpsemalt võib lugeda siit. Ning ühtlasi nähti selles head võimalust vaba laiatarbetarkvara tõlkimise rahastamiseks.

Toetusi võivad aga taotleda piiratud grupp tegijaid:
“Toetusi võivad taotleda mittetulundusühingud ja sihtasutused, kohalikud omavalitsused ja kohalike omavalitsuste liidud, avalik-õiguslikud juriidilised isikud, põhiseaduslikud institutsioonid ning valitsusasutused ja nende hallatavad asutused.”

Vaba tarkvara tõlkijatele tähendab see siis MTÜ’d. Aga MTÜ peab ise panema omaosaluse 15%. Lisaks sellele tuleb MTÜ-l korraldada hange, kus võiks osaleda vähemalt kolm pakkujat. Nii et tulemusena maksavad vabatahtlikud peale 15% oma rahast, et keegi M$ tarkvara tõlkinud ettevõte saaks tulla ja OOo ning midagi muud ka ära solkida. Selle kohta ei oska muud öelda, et no tule taevas appi. Kas riik tõesti muud võimalust ei leidnud asja rahastamiseks. Või kas tõesti keegi seal kõrgemal peaga ei mõtle, et sellist laus mõnitamist vältida. Natukegi?

---

Joon alla tõlkimisele ja võtab siis juba natuke seda riigiaparaadi mõtlemisvõime külge ka.. Vaadates viimasel ajal toimunut, siis jääb selline mulje, et igasugused hanked korraldatakse suure kiiruga ja mõtlemata ning kui siis lõpuks on leitud ka teostaja, siis hakkab välja tulema, et asi ikka ei mängi sellise illusioonina välja ja järgneb ikaldus ja asjade venimine. Tulemuseks on kas poolik projekt (võtkem kas või meie praeguse ID-kaardi tarkvara olukord) või siis projekt, mis läheb maksma miljoneid ja mõne aasta pärast ei ole see enam kasutatav, sest kokku on keeratud selline käkk, et seda pole võimalik mõistlikult enam laiendada ning välja visatakse uus hange. Seejuures ei suuda aga keegi vigadest õppida ja sama tsirkus läheb otsast uuesti käima. Siinkohal ei oska ma muud öelda, et kus kurat on meie riigi tarkvara kompetentsikeskus, kes peaks sellise jama mitte juhtumise eest vastutama? Miks ei ole meil vääriliselt makstud spetsialiste, kes oskaks välistada hanked, mis on eos läbikukkumisele mõeldud? Või miks kurat ei ole meil riigi palgal arendajate gruppi, kes teeks vajalikud asjad ise ära, nii et ei peaks avalikult meedia vahendusel inetult koostööpartnereid mustama? Miks ei võiks see sama kompetentsikeskus olla seadusemeestele nõunikeks, et ei tehtaks “e”-riigikest alandavaid ja magedaid seadusi (jah, ma mõtlen kasiinode tegevuse “piiramist” nimekate kaudu)? Miks ei võiks selle keskuse kaudu toimuda tarkvara tõlkimise rahastamine? Miks peaks riik üldse panema miljoneid magama infosüsteemide alla, mida paljudel riigiasutustel oleks vaja ja mida tihti igaüks tellib endale oma, vahel samalt partnerilt ja kui see partner neil näppe kõrvetab, siis jääb see vaid antud asutuse teada. Kas kompetentsikeskus ei võiks omada teadmistebaasi, et kust enam mitte hankida? Miks on üldse hangete tegemise seadus ajal ja elul jalus ja mäda?

(Miks ja miks, Hando Runnel)

Kui natuke mõelda, siis ei ole palju jaburamaid asju, kui elementaarsete asjade patentimine seda on. Järgnevalt panen siia üles kaks videot, mis mõlemad toovad välja patentimise jaburad ja magedad küljed. Innovatsiooni-pidurid patentijad võivad neid nautida, mõne teise paneb loodetavasti mõtlema.

Kes soovib videot parema kvaliteediga alla laadida, siis võib seda lahkelt teha sellelt aadressilt.

Teine video räägib sellest, kuidas asjad patentimiseta palju paremini töötavad.

Kellele viimane video meeldis, siis aadressilt http://www.ted.com leiab häid ideid ja mõtteid küll ja veel, soovitan!

Antud postituse peamine eesmärk on enda jaoks kirja panna, et millal antud isend soetatud sai. Vahel kipuvad need asjad ununema ja hea, kui kuskil kirjas on.

Aga samas on see ka minupoolne soovitus, kui keegi soovib endale “nutikat” hankida. Hetkel on ta küll alles nö läbiproovimise faasis, aga sellegi poolest olen üsna rahul. Eks lähipäevadel saab teda veel proovile pandud ja kes teab, ehk kirjutab ka siia, et kuidas ta millegi jaoks kasulikuks osutub.

Seni kaks linki, kust leiab täpsemad ülevaated asjast, sest ise olen ma natuke laisk, et pikemalt seda kõike ümber nämmutada: link1, link2.

Tellisin endale mõned päevad tagasi sinihambaga klapid (Philips SHB6100/00). Ja nii muuseas tahtsin siis teada, et kas õnnestub need ka Mandriva ja Pulseaudioga tööle saada. Tuleb tunnistada, et nii vähemalt tunni guugeldasin ja nuputasin, et mis moodi see peaks õnnestuma, aga lahendus iseenesest osutus äärmiselt lihtsaks. Probleem tekkis sellest, et KDE4 ei paku endiselt sinihambaga seadmete ühendamiseks korralikku tööriista. Paaritamisel sain vastu hambaid, et minu klapid pole paaritamiseks sobivad. Peale seda hakkasingi otsima, et milliste käsurealiste tööriistadega siis sama asja ära lahendada saab, aga enamus lahendusi paistsid olevat ajast ja arust ning ei ühildund enam uute tööriistade võimalustega.
Lõpuks leidsin Mandriva foorumist viite, et ära kasuta KDE tööriista vaid paigalda Gnome oma ja paarita sellega. Saigi siis peale lastud pakk nimega gnome-bluetooth ning peale seda tuli vaid käivitada bluetooth-wizard ja klapid arvutiga “paari panna”.
Hetkega ilmus Pulseaudio seadistamise aknasse (pavucontrol) uus väljund.
Heli ümbersuunamine ühest väljundist teise toimub väga lihtsalt ja nö käigupealt.
Esmalt muidugi tabas mind halva üllatusena helikvaliteet, see oli midagi üsna halba ja sellega poleks kuidagi õnnestund muusikat kuulata. Väike guugeldamine näitas, et vaikimisi kipub Pulseaudio kasutama HSP/HFP režiimi, sest see on vajalik kahepoolseks sideks, ehk siis kõne tegemiseks, kus heli liigub arvutisse ja ka sellest välja. Antud režiimi kvaliteet on aga täpselt nii hea, et kõne tehtud saaks. Parema kvaliteedi saamiseks tuleks aga lülituda A2DP režiimi. Asusingi taaskord otsima, et kust konfimise failist selle lülituse teha saaks, kuni koperdasin kogemata Pulseaudio väljundite seadistamise kaardile. Ka see ringilülitus toimus käigupealt ja helikvaliteet paranes ikka tunduvalt.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui lootsin algul teha mingi viki juhendi (selgitamaks, kuidas kogu see värk toimima saada), siis tegelikult seal polegi midagi teha vaja, kõik töötab niigi. Üldiselt väga positiivne üllatus jõuluõhtusse.

Hääd pühade jätku!

Viimati sai siis miskit kirja pandud päris ammu aega tagasi. Vahepeal on ajaga üsna kitsaks läinud. Palju tööd ja palju muid asju. Aga võiks siis väikse vahekokkuvõtte teha.

Kõigepealt Firefoxist.. 3.5 on ukse ees. Veel täna sai päris mitmeid vigu parandatud (esimene laine ja teine – tänud Marekile ja Merikesele ;)). See peaks ka jääma viimaseks osaks Firefox 3.5-e juures. Juuni alguses peaks ilmuma RC1 ning siis on näha, kas tuleb veel eelväljalaskeid või järgneb lõplik versioon. Ootan põnevusega.

Kui natuke isiklikuma poole pealt valgustada, siis kevad on üsna kiire aeg olnud. Peale seminaritöö kirjutamist jõudsin mõttele, et peaks siis juba ka selle lõputöö ära kirjutama ja nii sai ka tehtud. Eks juuni algus näitab, kas saan selle ka ära kaitstud. Ka tööd on päris palju olnud. Ja et nende asjade kõrvale vaba aega ei jääks, siis tuli veel kolimine ka ette võtta, sest korteri omanik arvas heaks elamispind müüki panna. Siinkohal tuleb muidugi ausalt ära öelda, et ega kahju küll ei ole, sest uus korter on ikka kõvasti paremas asukohas ning loomulikult ka paremas seisukorras. Kui arvestused väga mööda pole, siis lisaks veel ka odavam 😛

Üks projekt on veel ette võetud, aga sellest hetkel pikemalt ei pajataks, see võiks enne hakata progressi näitama, siis ehk saab ka natuke ses osas infot anda.