Ei teagi, kumb oli suurem sündmus. Meeldivaid ja meeldejäävaid emotsioone tekitasid mõlemad kuhjaga. Alustaks siis vast kronoloogiliselt.

Kuna ma olin üsna kindel, et Kanter medali ära toob, siis ei kavatsend ma seda oodata kontoris, vaid sõitsin edasi töötama koju ja jälgisin otseülekannet nagu kord ja kohus. Kõigi oodatud kuldmedal tuli ära ja emotsioonid olid laes.

Kui tööl veel mõtlesin, et kas minna laulupeole kohale või vedeleda kodus tugitoolis ja vaadata asja sealt, siis VÄGA HEA, et ma viga ei teinud ja ikka end kohale vedasin. Kooli juurest sai üliõpilaste rongkäiguga asutud teele lauluväljakule ja kuigi vahepeal jäin Hannesega mereäärde juttu ajama, siis kell 9 olin alguseks kohal nii nagu peab. Näidati veel suurelt ekraanilt ETV uudiseid Gerdi saavutusest ja rahvas saatis seda kõike metsiku aplausiga. Meeleolu oli sõbralik ja rahumeelne, kuna alkoholi kohapeal ei müüdud ja sisse kaasa tuua ka otseselt ei lubatud, siis enamus rahvast olid ikka peamiselt kained. Mõni tuterdaja sattus ka rahva sekka, aga kogu selle emotsiooni juures ei häirinudki väga. Laule jagus ja üritus venis isegi üle lubatud kuue tunni.

Esmane arvamus oli see, et vaevalt, et sinna väga palju rahvast viitsib end kohale vedada, siiski eestlased ju. Aga ma eksisin suurelt, kui Postimees kirjutab, et kohal oli umbkaudu 70000 inimest, siis kohalolijad arvasid selle numbri siiski isegi 100000-ni ulatuvat. Terve lauluväljak oli ikka pungil rahvast täis ja mida aeg edasi, seda rohkem rahvas end käima tõmbas ja seda valjemalt kostusid laulud. Võimas oli, tõsiselt!

Et mitte mainimata jätta, siis lehvis ka palju Gruusia lippe ja selle üle oli üsna hea meel – “Ei ole üksi ükski maa!”

Lisan siia natuke pilte ka, pärinevad need Postimehe lehelt.

Eesti lipud

Laulukaar

President kõnet pidamas

Vaade ülevalt mäelt

Eesti kõrvuti Gruusiaga

Vaade rahvamassile

Gruusia lauljad

Ja lõpetuseks: Head taasiseseisvumispäeva kõigile!