Avalik vastus Mihhail Lotmani 4-le ACTA plusspunktile

12. veebruar, 2012 19:47 Sander

(http://www.lotman.ee/1/post/2012/02/actast.html)

Nende nelja plusspunkti puudus on see, et need ei pea päriselt paika.
1. Kui sa kadakaturu laadselt turult omale pükse lähed ostma, siis sa tõenäoliselt juba tead, et see, mis sa saad, ei ole ei Nike ega Adidas (ei, ma ei õigusta siinkohal neid, kes sellist äri ajavad, lihtsalt nendin fakti). Kui keegi neti kaudu jamaga kaupleb, siis ei võta palju vaeva, et mõne aja pärast tema äri vastu nii palju negatiivset kirjas on, et ta on lihtsalt ärist väljas. Siinjuures peab ostja siiski ise eelnevalt taustakontrolli tegema, et mitte mütsi pähe tõmmata lasta.

2. Uuenduslikke ideid või tehnoloogiaid on selle pärast raske välja töötada, et need põhinevad juba tihti peale mingitel patentidel või koopiaõigustel ja nende õiguste ostmine on nii absurdselt kallis, et lihtsam on end ärist välja lülitada. Iga vähegi peaga mõtlev kodanik saab aru, et patendid on täna innovatsioonil jalus, mitte ei toeta seda (ühes nutitelefonis väidetakse leiduvat ~200 000 patenti (http://www.geekosystem.com/patent-war-infographic/); alles hiljaaegu ostis Intel RealNetworksilt 190 patenti ning koodeki tarkvara, makstes selle eest 120 miljonit dollarit (viide) – kui see on mõistuspärane, siis andke andeks! Kinni maksab selle jaburuse kes? Jah, õige vastus, ikka tarbija!). Mihhail võiks astuda sammu tänasesse sajandisse.
Kusjuures osad USA teadlased juba saadavad oma avastusi meelega võimalikult paljudesse kohtadesse korraga laiali (Jay Bradner: Open-source cancer research). Seda open-source põhimõtetel, et mõni suurfirma ei saaks valemeid ära patenteerida ja lõigata hiigelkasumeid. Olgem ausad, farmaatsiatööstus on täpselt samasugune suurtööstus nagu seda on Hollywood. Neil on raha, et tulevikku investeerida. Probleem on selles, et neil on seda raha nii üleliia palju, et nad ostavad selle eest ühiskonnale kahjulikke seadusi.

4. Piraatlus on piraatlus. Ta on peaaegu sama paha kui vargus. Aga ta ei ole siiski vargus. Kui veel enam teema üle juurelda, siis ma ütleks, et piraatlus on see õlekõrs, millega hoida ära ühiskonna suuremat killustumist ja klassidesse jaotumist.

Toome näite: keskmised mängud Steamis maksavad umbes 20 kuni 30 eurot. Eesti autorite muusika, mida online’ist saab on 1€ per lugu. Filmide ja muusika hindu poes ma enam täpselt ei tea, aga eeldame, et vanas rahas 70 krooni kuni 300 (võib-olla enam) krooni plaat. Kinopilet väidetakse olevat ~3-6€.

Nii, nüüd vaatame miinimumpalka. See on täistööajaga töötamisel 290 eurot kuus, miinus maksud (järgi jääb vist ~250 (~3900 krooni)).

Olukorrast meie koolides: kui ma kooli astusin, siis tõenäoliselt sel ajal oli näitajaks veel sinu riietus. Mida vingema kostüümi emme-issi osta jõudsid, seda tegijam olid. Kusagil gümnaasiumi ajal tulid mängu mobiiltelefonid. Vaadati ja võrreldi. Umbes pool aastat tagasi sattusin ma aga imetlema pilti klassiruumist, kus vist igal abituriendil oli ees läpakas. See on nüüd see koht, kus asjad on materiaalsed ja kui ema või isa varastamisega kinni minna ei taha, siis peavad nad need kuidagi oma lastele seotama, et lapsed ei saaks tõugatud sinna kõige sügavamale põhjakihti. Aga lisaks sellele käib seal koolides pidev võrdlemine, et kelle arvuti kodus ikka mis mänge suudab jooksutada ja mis mängud kellelgi on või ei ole. Mis muusikat sisaldab sinu telefon, MP3-mängija vms. Jne jne jne. (Jah, koolikiusamine on endiselt omal kohal, tänane päev ehk isegi verisem kui omal ajal.)

Pöördume nüüd tagasi selle miinimumpalga juurde. Ja võtame vaatlusobjektiks miinimumpalgaga üksikvanema. Mida saab tema oma lapsele lubada? Kuidagi ehk pigistatakse välja, et saada mingi arvuti koju ja et jõuaks interneti maksta. Telefoni saab ka lapsele (mis sest, et selle kõige odavama, aga vähemalt on telefon). Läpakast peab selle pere laps paraku unistama. Ja nüüd astuge üles, kui arvate, et sel perel on veel punast krossigi, et panna laps kuidagi joonele mingi mängu, filmi, muusikapala või muu sellisega.

Mis mu jutu point on? Olen siiralt seda meelt, et kuni sisutööstus ei tule oma hindadega vastu vaesema palgaga inimeste rahakotile, seni ma lausa sunniks neid piraatima, et mitte tekitada veel suuremat lõhet ühiskonda. Oleks minul vähegi sõnaõigust valitsemistüüri juures, siis ütleks ma kõige külmema närviga, et pered, kus kuu sissetulek on väiksem kui 2x miinimumpalk (suurema arvu laste puhul peab kordaja muidugi suurem olema), võivad piraatida nii palju kui süda lustib – seni, kuni nad kasutavad sisu enda tarbeks ja ei jaga/turusta seda edasi. Sisutööstus ega autor ei kaota sealt midagi – need inimesed poleks nii kui nii võimelised nende loomingut soetama. Aga nad on vähemalt natuke lähemal poliitikutest härradele ja prouadele, kes võivad kõike seda sisu lisaks oma lastele osta ka nende lastelastele.

Seega lugupeetud saadikud: enne kui lähete ACTA vastu jah või ei ütlema, vaadake tol hommikul peeglisse. Mõelge nende üksikvanemate peale, kes ei pruugi isegi teada, et nende laps teistega samale pulgale pürgides natuke piraati teeb. Meil on lastekodus lasteta vanemaid juba küll. Pole tarvis, et neid tekiks sinna veel juurde, sest nende vanemad said kinni pandud tänu nende soovile olla ühiskonnas võrdsem.

Jah, ACTA omab mõju ühiskonnale ja sellele mõjule pole ühtki uuringut tehtud.

elust ja olust, irin | Kommentaarid puuduvad »

Kommenteeri

Pea meeles: Kommentaaride modereerimine on sisse lülitatud, seega võib sinu kommentaari avaldumine aega võtta. Kommentaari uuesti postitamine ei ole vajalik.