Kuna see kuu on puhkus, siis eelnevale on lisandunud õpetus, kuidas Mageia ISO saada mälupulgale nii, et oleks ka muudatuste salvestamise võimalus (ehk siis persistent live usb), ning möödunud nädalavahetusel sai ka oma abikäsi antud, et uus perl (versiooniga 5.14) võimalikult sujuvalt oma tee Mageiasse leiaks. Selle nimel sai ringi pakendatud ~300 perli pakki. Loodan samas vaimus jätkata ja kuna leidub ka palju teisi kaasalööjaid, siis võib arvata, et Mageiast saab üsna asjalik distro.

Igatahes kui lugeja on linuxihuviline ja ei ole veel antud isendit proovinud ning samas pole päris rahul oma praeguse distroga, siis tasub proovida ja uurida

Aga samas on see ka minupoolne soovitus, kui keegi soovib endale “nutikat” hankida. Hetkel on ta küll alles nö läbiproovimise faasis, aga sellegi poolest olen üsna rahul. Eks lähipäevadel saab teda veel proovile pandud ja kes teab, ehk kirjutab ka siia, et kuidas ta millegi jaoks kasulikuks osutub.

Seni kaks linki, kust leiab täpsemad ülevaated asjast, sest ise olen ma natuke laisk, et pikemalt seda kõike ümber nämmutada: link1, link2.

Kui ma vaid isegi mäletaks, kui palju ma seda teadet näinud olen ja kui pikalt järjest teinekord (yeah, Automatwebi “kultuur andmebaasis”, näpuga näitan sinu poole ). Alles täna ma siis süvenesin esimesse lausesse.

Nüüd arvake ära, mitu korda ma olen nuputand, et mis selle tabeli või tulba nimi nüüd oli, mida mul päringus vaja läks. Võin vihjena öelda, et tunduvalt rohkem, kui olen näinud seda ülemist teadet.
Edaspidi tean nüüd õigel ajal TABi vajutada.

Ja kui mõni veel ei peaks teadma, siis MySQLi klient sööb käsureale sarnaselt ka kombinatsiooni Ctrl +R

Esimesena lahenes kuvarite probleem. Avastasin, et uus kuvar (iseenesest päris hea isend, võiks öelda, et isegi soovitan: LG W2453V-PF) toetab sisendit kahest (võib-olla isegi kolmest, sest HDMI porti polnud hetkel miskit susata) kohast korraga, seega läpakale VGA kaabel sappa ja arvutist DVI kaabel (mõlemad olid kuvariga kaasas) ning ühe nupuvajutusega sai siis sisendit vahetada. Läpakas asusgi suhteliselt halva nurga all ja nii võis kaela viltu vaadata.

Kõige suurem probleem oli alles, kaks klaverit. Vestluse käigus andis Rain aga viite sellisele lahedale asjale nagu Synergy. Tuleb välja, et see rakendus suudab hakkama saada ka Windowsi ja Linuxi koostöös.
Lühidalt sellest, kuidas asi toimib: ühes arvutis sead üles server-rakenduse ning teises klient-rakenduse. Liigutades kursorit üle ekraani serva, deaktiveerib see kõik aknad ning kursor ilmub teisele ekraanile. Vajadusel saab Scroll Locki kasutades kursori ka ekraanile lukustada. Vastavalt kursori liikumisele “liigub kaasa” ka klaviatuur.

Nüüd aga detailsemalt sellest, kuidas see tööle rakendada. Minu keskkond on järgmine: vasakut kätt läpakas Mandriva Linuxiga (server-rakendus istub seal) ning paremal lauaarvuti Windowsi/Linuxiga (klient-rakendus siis selles masinas).

Paigaldamisest ja seadistamisest:

• Esiteks paigalda rakendused, Mandrivas on antud paki nimi synergy-plus (urpmi synergy-plus).
  Windowsi jaoks leiab paigaldaja siit.
• Teiseks tuleb luua server-rakendusele konf (faili /etc/synergy.conf).
  Näide minu masinast:

  section: screens
  servermasin:
  klient:
  end
  
  section: aliases
  klient:
  192.168.11.3
  end
  
  section: links
  servermasin:
  right = klient
  klient:
  left = servermasin
  end
  
  section: options
  screenSaverSync = false
  end

  Lühidalt sektsioonidest: screens – selles sektsioonis tuleb ära kirjeldada käiku minevad masinad; aliases – selles sektsioonis tuleb ära kirjeldada klientide IPd, seejuures tuleb kasuks, kui klientidel on kindel IP (parim võimalus selleks on arvutile MACi järgi IP omistamine, seda saab teha ruuterist), muidu peab konfi tihti muutma; links – selles sektsioonis tuleb kirjeldada kuvarite paiknemine, antud juhul jääb servermasinast paremale klient ja vastupidi; options – selles sektsioonis saab määrata erinevaid sätteid, antud juhul on ekraanisäästjate sünkroniseerimine välja lülitatud. Täpsemalt saab seadistamisest lugeda siit.

• Kolmandaks tuleb anda kõigile ligipääs konfi lugemiseks: chmod a+r /etc/synergy.conf.
• Neljandaks tasub proovida, kas asjad toimivad. Selleks käivita server-rakendus võtmega -f: synergys -f, ning kui kliendiks on Windows, siis on võimalik kasutada nuppu Test (eelnevalt tuleb sisestada serveri IP). Linuxi kliendi puhul tuleb käivitada synergyc -f 123.123.123.123, kus viimane on serveri IP. Et Linuxis testimine katkestada, kasuta Ctrl + C.
• Kui asjad toimivad, siis võib need Linuxis käivitada ilma võtmeta -f ning Windowsis vajutada nuppu Start.
• Automaatseks käivitamiseks on Windowsis olemas vastavad nupud.
  Linuxi ja KDE puhul võib teha server-rakendusele viite kausta Autostart: ln -s /usr/bin/synergys ~/.kde4/Autostart/synergys.
  Linuxi klient-rakenduse puhul võib samasse kausta luua käivitatava faili järgmise sisuga:

  #!/bin/bash
  /usr/bin/synergyc 123.123.123.123

  kus 123.123.123.123 on siis vastavalt serveri IP.

Asja juures on küll mõned miinused (sisse logimiseks peab kasutama arvuti õiget klaviatuuri (pole suurem asi probleem, sest see on juhtmeta ning seega saab lihtsalt laualt sahtli visata); kui Windowsis viskab ette admini õigusi nõudva dialoogi, siis kaotab kursor liikumisvõime (elan ka üle, sest teine hiir on endiselt matil ja ei võta seal liiga palju ruumi)), aga need pole nii suured, et minna poodi KVMi ostma (jutt ju ikka vaese mehe lahendusest ).

Paigaldamisel oli kõik ilus, aga juba siis tundus, et kettatähised /dev/sde ja /dev/sdf ei kõla liiga optimistlikult. Nagu välja tuli, siis nii oligi. Taaskäivitus ja tulemuseks Volume group “blah” not found. Egas midagi, dual-iso rauda ja Rescue Mode‘i abil rohtu otsima. RAID + LVM + Rescue Mode on ise juba paras peavalu. Vähemalt minul automaatne süsteemi /mnt kausta haakimine ei toiminud. Seega konsooli ja käsitsi järgmised käsud:

# modprobe dm-mod
# modprobe raid1
# mdadm --assemble --scan
# lvm2 vgchange -ay

Siis võib proovida rescue-gui kaudu kettad uuesti haakida. Seekord see õnnestus ja nüüd jäi üle süsteem chrootimiseks ette valmistada:

# mount -o bind /proc /mnt/proc
# mount -o bind /sys /mnt/sys

Ning siis chroot’i: # chroot /mnt/

Kuna tegelikult otsib süsteem bootimisel kettaid /dev/sda ja /dev/sdb alt, siis nüüd tuli see ka initrd’le selgeks teha. Seetõttu kõigepealt väiksed asendused /etc kaustas:

# grep -rsl "/dev/sde" |xargs sed -i 's/\/dev\/sde/\/dev\/sda/g'
# grep -rsl "/dev/sdf" |xargs sed -i 's/\/dev\/sdf/\/dev\/sdb/g'

(igaks juhuks tasub üle kontrollida ka /proc/mdstat info, võib juhtuda, et RAIDi array ei oma enam sama nime ja siis tuleb ka see grep’i ja sed’iga üle käia ning ringi muuta)

ja siis uus initrd:

# mv /boot/initrd-kerneli-versioon.img /boot/initrd-kerneli-versioon.img.bak
# mkinitrd -v -f --with=dm-mod --with=raid1 --with=ahci /boot/initrd-kerneli-versioon.img kerneli-versioon

Kui ka see õnnelikult tehtud sai, siis jäi veel igaks juhuks GRUB ära korrastada, selleks näppisin faili /boot/grub/device.map ja õpetust võib leida ka Pingviini vikist. Ma ei tea, kas see on vajalik, aga tahtsin kindel olla, et mu masin käima saab.

Nüüd teab igaüks ise, kuhu suunas palved saadab, olgu see siis Allah, päike või Joe Pesci. Palved saadetud, siis rebule (edasi võib palvetada ka rebu ajal, tuleb kasuks ;P).

Kui sest kellelegi teisele kasu pole, siis on vähemalt maha märgitud enda jaoks, üsna kindel, et läheb veel vaja. Pealtnäha võib tunduda lihtne, aga tegelikult võttis omajagu nokitsemist ja paar katset, et asi korralikult tööle saada.

Võtaks siis lühidalt kokku kõik selle hää, mis see aasta toonud on:

• Veebruar – seminaritöö saab lõpuks valmis kirjutatud ja mõne aja pärast ka kaitstud – tulemusega konkurentsitult parim
• Märts – Firefoxi tõlge saab versiooniga 3.0.7 betast välja (yay!). Tööl lõpeb katseaeg..
• Mai – seminaritööle jätkuks saab valmis kirjutatud ka lõputöö. Eelmise korteri omanik peab õigeks pind maha müüa ja seega tuleb kolida uude kohta. Takka järgi seni kindlasti ei kahetse.
• Juuni – lõputöö saab kaitstud, küll mitte nii edukalt kui seminaritöö, aga siiski on paber käes ja 5 aastat koolipingi nühkimist lõpuks ära tasunud.
• Oktoober – mõned kuud väldanud autokool saab ARKis eduka lõpu, Sander võib nüüd ka rooli keerata. Selleks vaja aga neljarattalist – ka see saab soetatud:
  
• Detsember – kuna ID-kaardi utika jaoks Mandriva pakke ei genereerita, siis tuleb see töö enda peale võtta. Lisaks sellele oleks vaja need ka Mandriva repositooriumitesse saada. Detsembri keskel tagatakse selleks õigused ja Sander saab üheks Mandriva maintaineriks. Algul küll mentori käpa all ja suhteliselt väikse koguse pakkidega, mida hallata, aga kui see ID-utikas stabiilsemaks saab, küll siis hakkab ka pakke lisanduma.

Okei, ühe aasta kohta aitab ka, niigi juba tulemuslikum kui nii mõnedki eelmised. Head vana aasta lõppu ja et uus veel parem tuleks!

Kokkuvõttes võib öelda, et kui lootsin algul teha mingi viki juhendi (selgitamaks, kuidas kogu see värk toimima saada), siis tegelikult seal polegi midagi teha vaja, kõik töötab niigi. Üldiselt väga positiivne üllatus jõuluõhtusse.

Hääd pühade jätku!

Esiteks pealkiri. Sealt on ilmselgelt ära unustatud “algajat” ja tõenäoliselt on üleliigsed sõnad “kõige suuremat”, sest eks see ikka oleneb väga sellest, et millise mätta otsast parasjagu vaadata. Järgnevalt kommenteeritavaid punkte nii üldiselt kõigi Linuxi kasutajate selga tõmmata ei saa. Samuti jääb artiklist selline mulje, et selle on kirjutanud Linuxiga alles tutvust tegev kasutaja ja kasutatud on tõenäoliselt ainult Ubuntut.

Aga nüüd siis punktid ja minu kommentaarid neile:

1. Seitse venda … ja seitse veel!

Linuxi distributsioone on liiga palju, selleks, et neist aru saada. Mis on ühe head ja vead? Kas kõigi arendajad suudavad tehnoloogiaga sammu pidada? Segapudru.

Eesti vanasõna ütleb, et ega küll küllale liiga tee. Jah, tõsi, !algajal! kasutajal võib pea segi minna küll. Omal ajal sai isegi päris mitmeid distrosi läbi proovitud. Nüüd juba aastaid Linuxit kasutades ei ole mul enam probleemi valiku tegemisel. Samuti tahaks siinkohal tsiteerida ühte DistroWatchi artiklit Linus Torvaldsiga:

DW: Do you think having so many distributions is a good thing? Should a collaboration effort exist for a single “new user orientated” distribution, or should new users just get used to the “Linux way”?

LT: I think multiple distributions aren’t just a good thing, I think it’s something absolutely required! We have hundreds of distros, and a lot of them are really for niche markets. And you need that – simply because different markets simply have different requirements, and no single distro will take care of them all.

Lühidalt kokku võttes – eks alguses tulebki proovida, et milline distro paremini sobib ja kiiremini soovitud eesmärgile viib. Riideid ostes proovid ka ju ühte ja teist, mitte ei lähe poodi, kus seinal ripub üks särk ja sellega tulebki leppida. Need ajad on möödas. (http://www.zegeniestudios.net/ldc/ – mõningaseks abiks neile, kes tõesti hädas.

2. Tere tulemast Terminali

Sa ei tea, mis on Terminal? Linuxit konfigureerides saad teada. Ilma käsureale tohutult pikki käske sisestamata ei saa mitte midagi ära teha. Eriti tobedad on tohutult pikad konfiguratsioonifailid, kust sa pead vajalikku rida otsima.

Et kohe mitte midagi?! Andku autor andeks, aga päris huupi lahmida ka ei maksa. Viimased Linuxi distrod on juba sellel tasemel, et tavakasutaja saab enamuse vajalikust tehtud jäädes graafilise keskkonna piiresse. Jah, netist leiab üldiselt õpetusi, mis juhendavad konsooli/terminali kaudu asju lahendama. Aga see ei tähenda, et pole olemas võimalust seda ka graafiliselt teha. Käsurida kasutades võid lihtsalt kindlam olla, et kui käsud järjest sisse toksid, siis ei ole seda muret, et kusagil liideses jäi mingi vajalik linnuke märkimata. Samuti saab abistajale konsooli tagastatud veateate edastada ja nii on tunduvalt lihtsam abi anda kui nõmedaid ekraanipilte edasi-tagasi saates. Samuti huvitaks mind väga, et millised olid need ilmatu pikad konfiguratsioonifailid või käskude read. Autor pole tõenäoliselt Squidi või mõnda muud tõsisemat server-rakendust veel häälestada jõudnud, mis ta vaene inimene nende konfiguratsioonifailidega pihta hakkaks Linuxi kasutaja (ehk siis minu enda) arvamus nendest failidest: need failid annavad täieliku kontrolli selle üle, mida rakendus teeb ja ei tee ja see on must-valgelt kirjas. Häälestamiseks pole ees mingi graafiline liides, mis pooltele neile ridadele oma nägemise järgi väärtuse annab ja sa ei saa seda kuidagi muuta.

Aga iriseks veel autori keelekasutuse koha pealt: kõik tähendab kõik ja mitte midagi tähendab mitte midagi, need on määratluse servad.

3. Jama mitme kuvariga

Mitu kuvarit on Linuxi all nii suureks probleemiks, et see tuleb lausa eraldi punktina välja tuua. Ka [digi] toimetuses oleme murdnud pead, miks Ubuntu kord tunneb välise kuvari õige resolutsiooni ära ja kord mitte.

Jah, tuleb tunnistada, et see kuvarite probleem on juba päris vana. Siiski peab nentima, et edasiminek on olnud päris suur. Veel paar aastat tagasi töökaaslasele kahte kuvarit sättides tuli konfiguratsioonifaili käsitsi timmida ja siis kogu X uuesti laadida, et tulemust näha. Ja nii mitu korda proovides sai lõpuks mingi poolpiduse lahenduse kätte. Nüüd suve algul Linuxi kevadfestivalil tuli mulle suureks üllatuseks kui kergesti selle asja Mandriva all ära teha sai ja X’i ei pidanudki uuesti laadima. Kogu see kuvari tuvastamine ja muu tsirkus on Windowsi all suuresti ära tehtud videokaardi draiverite poolt. Enamus teavad, kuidas need draiverid Linuxi alla jõuavad. Ega üldiselt ametlikku tuge on ikka üsna vähe, nii et praegune tulemus on juba päris hea. Samuti ei pea ma seda nüüd kõige suuremaks probleemiks, sest palju ikka neid kasutajaid on, kes mitut kuvarit väga tihti kasutavad.

4. See pole pommikindel

Linuxi-mehed räägivad alati, kui töökindel ja kindel on Linux. Tegelikkuses kukub graafiline liides X ootamatult ikka kokku küll ja kogu su töö kaob nagu võluväel. Jah, Linux ise jääb püsti, aga see pole asja point.

Alati on ühes pundis ühenditega “kõik” ja “mitte midagi”. Pole olemas operatsioonisüsteemi, mis oleks kuulikindel ja püsiv kui kalju. Samas isiklik kogemus on näidanud, et kui tegemist pole just beta tarkvaraga, siis Linuxil jooksev kraam ebaõnnestub pigem seetõttu, et riistvaras on mingi kala sees. Tööl jooksis mul tööjaam juba teist poolaastat järjest, olles pideva koormuse alla mitmete rakenduste poot (s.h. Virtualboxis jooksev XP) – ja oleks rahulikult ka edasi jooksnud kui poleks voolukatkestus pilti eest viinud. Kui miski vajas aegajalt taaskäivitamist, siis oli see Skype – pole aga kahjuks tegemist avatud tarkvaraga, nii et rakenduse parandamine jääb nende teha. Üldiselt on sellega kuidas kunagi, aga endal on peamiselt kokkujooksmised tekkinud just jampsivast riistvarast või alles arenduses olevast tarkvarast.

5. Heli ja pilt pole Linuxi jaoks

See on fakt, et korralikke heli- ja videotöötlusprogramme Linuxi jaoks ei ole olemas. Samuti korralikku küljendusprogrammi.

Vot ei oska kahjuks antud fakti ei kinnitada, ega ka mitte ümber lükata, sest ei ole antud rakendusi väga tihti vaja läinud ja oma nikerdamised olen nikerdatud saanud ka sellega, mis olemas. Küll aga võtaks kahtluse alla, kas see on üks 10-st suurest jamast nüüd. Jama oleks siis kui Linux ei suuda heli ja pilti esitada, aga kui korralikud koodekid olemas (nt win32-codecs nimeline pakk), siis pole esitamisega üldiselt mingeid probleeme. Ühesõnaga natuke mageda maitsega jama artiklisse sokutatud.

6. Milleks kasutajaga suhelda?

Võtame sellise näite: kõvaketas saab täis. Arvuti hakkab käituma väga imelikult: veebis surfata enam ei saa, WiFi-parool kaob mälust jne. Otsid tükk aega põhjust ja siis selgub, et kõvaketas on kogemata täis saanud. Aga muidugi ei ütle kasutajale seda mitte keegi.

Pole ammu ükski ketas täis saanud, aga nii palju kui olen märganud, siis selle jälgimiseks peaks ikka rakendused olemas olema. Võimalik, et tõesti mõni neist siis parasjagu magas maha teavitamise. Muidugi konkreetse ketta probleemi puhul saab töölauale igasugu vidinaid paigutada, mis ka ketaste täituvust näitavad, et juba varakult märgata, et hakkab täis saama. Inimene peab ikka ise ka natuke mõtlema, kõike ei saa arvuti ette ja taha ära teha (otsi lolli, kes vabandust ei leia eksole ). Siiski üldiselt pean ma pigem positiivseks seda, et iga asja peale ei teki mingi popup nagu Windowsis. Enamasti tahad sa sellest ikka kiiresti ekraaninurgast lahti saada.

7. Teelt kõrvale ära pööra

Nii kaua, kuni sa kasutad võimalikult lihtsaid lahendusi võimalikult lihtsal riistvaral, on kõik okei. Ühenda iPod ja see toimib. Aga ühenda mitte see kõige uuem Kõu modem või mobiilse interneti USB-modem ja hakkab nalja saama. Halba nalja.

Ma nüüd ei saa päris hästi sellest punktist aru, pigem on siin mõeldud seda, et uuema riistvaraga on probleeme, mitte selle vanemapoolsega. Aga no mis sa teed kui riistvaratootjad ei näe Linuxit veel turuna. Läbi ussi teatud organi neid vidinaid ja muid seadmeid (nende rikkumise riskiga) tööle häkkida ja neile draivereid luua – see on teadus, mida oskavad üsna vähesed ja seetõttu läheb ka aega, et sellised seadmed tööle hakkaks. Eks ta jama on, aga näpuga näidata tuleb riistvara tootjate poole.

8. Mis toimub Flashiga?

Võib-olla see on üksikjuhtum, aga Flash Ubuntu all käib tunduvalt aeglasemalt kui samal riistvaral jooksva Windowsi all. Flash-mängud tuleb ära unustada, hea, kui Youtube jookseb.

Jah, tõsi ta on, et Flash on Linuxi all natuke tuimem kui Windowsi all, aga no see vahe pole nüüd nii suur. Näpuga saab muidugi näidata Adobe poole, sest viimastel andmetel tegeleb Flashi plugina arendamisega Linuxile vist ainult käputäis inimesi kui mitte öelda ainult üks arendaja. Kuna tegemist on jälle kinnise koodiga, siis vabavaralisi alternatiive üritatakse küll luua, aga juba eos ei saa sealt head nahka tulla.

9. Tarkvara installimine

Seni, kuni piirduda ainult kaasa tulnud või populaarsema tarkvaraga, on kõik kena, aga mõned rakendused või programmiuuendused on saadaval ainult lähtekoodina, mida sa peaksid siis ise oskama justkui kokku keevitada. Ei ole lahe.

“Installimine” on selline tore sõna. Kandus Windowsist üle meie keelde ja on ka päris viisakalt ära juurdunud. Vanaemale ütleb aga täpselt mitte midagi. Võiks ju üritada siiski tarkvara paigaldada, mitte installida. See selleks Nagu juba eelpool mainitud sai, siis Linuxit olen kasutanud juba mõnda aega. Olen ka algajaid kasutajaid seejuures päris omajagu aega aidanud. Sagedane probleem on see, et vaadatakse mööda pakihaldurist ja asutakse kompileerima rakendust, mille paigaldamiseks oleks vaja kõigest avada tarkvara paigaldamise tööriistad ja see varamust üles otsida. Valmis kompileeritud pakke on kümnetes tuhandetes, olenevalt distrost mõnel vähem, mõnel rohkem, aga nende aastate jooksul, mil ma Linuxit kasutanud olen, on tarkvara kompileerimist vaja läinud pigem üsna harva (juhul kui mõne haruldase vidina draiverit pole varamusse kaasatud jne). Ja isegi kui antud tarkvara pole varamus, siis üldiselt on võimalik Google kaudu leida juba valmis kompileeritud pakk.

Windowsi kasutajatele on aga selgeks tehtud, et Linuxis peab kõike kompileerima ja seetõttu vist ka esimese asjana seda tegema asutakse. Võiks aga natuke laiemalt asjale vaadata

10. ATI kaardiga külmas ja näljas

Kui sul ei ole just väga uus ATI graafikakaart, oled sa nende hulgas, kellele ATI külma tegi ja sinu kaardi jaoks polegi enam Linuxi draiverit olemas. Avatud lähtekoodiga draiverid loodetakse võib-olla valmis saada selle aasta lõpuks ja keegi ei tea, milline saab olema nende kvaliteet.

Nojah, juhtus küll nii, et mõned kasutajad jäeti lageda taeva alla, aga ma ei tähtsustaks seda probleemi üle. Üldiselt läheb see punkt kokku 3., 5., 7. ja 8. punktiga – ehk siis suur firma ei pea Linuxi kasutajaskonda veel turuks ja asjad pole toetatud nii nagu peaks. Need toeta jäänud ATI graafikakaardi kasutajad pole ju ainsad, ka uuemate Inteli kaartide kasutajatel muresi jagub.

Kokkuvõttes jääb kogu see artikkel natuke pinnapealseks ja ühe inimsese keskseks. Natuke asjalikumad jamad on kirja saanud Pingviinis. Aga eks sealgi leidu ülepakutud punkte.

Ka on artiklist välja jäänud üks eriti just eestlasele oluline “jama”. Selleks on litsents, mille all enamus vabast tarkvarast välja lastud on. Tänu sellele “jamale” pole kasutajal õigust kedagi süüdistada Tsiteeriks siinkohal ka vastava punkti nt GPLv3 litsentsist:

15. Disclaimer of Warranty.

THERE IS NO WARRANTY FOR THE PROGRAM, TO THE EXTENT PERMITTED BY APPLICABLE LAW. EXCEPT WHEN OTHERWISE STATED IN WRITING THE COPYRIGHT HOLDERS AND/OR OTHER PARTIES PROVIDE THE PROGRAM “AS IS” WITHOUT WARRANTY OF ANY KIND, EITHER EXPRESSED OR IMPLIED, INCLUDING, BUT NOT LIMITED TO, THE IMPLIED WARRANTIES OF MERCHANTABILITY AND FITNESS FOR A PARTICULAR PURPOSE. THE ENTIRE RISK AS TO THE QUALITY AND PERFORMANCE OF THE PROGRAM IS WITH YOU. SHOULD THE PROGRAM PROVE DEFECTIVE, YOU ASSUME THE COST OF ALL NECESSARY SERVICING, REPAIR OR CORRECTION.

Need kaks viimast lauset on mu lemmikud sellest litsentsist ja vastavad ka kõigile jamadele ja kobinatele, mis vaba tarkvaraga seotud

Eks aeg annab tunda, kas praegusele kraadile ka lisa tuleb. Ise seda küll loodan, kuid samas olen kindel, et mitte veel sellel sügisel.. Natuke tahaks puhata ka.

Pikemalt tsiteeriks sellest välja järgmise osa:

Tahetakse, et Euroopa Liit rahastaks Nordstreami projekti. Jah, miks ka mitte. Lõppkokkuvõttes ei saa Eesti seda meile teadmata tingimustel käivitatud ettevõtmist peatada. Küll aga saame, veelgi enam, me peame nõudma, et see projekt viidaks ellu Euroopa Liidu enda konkurentsireegleid järgides.

Aga kuidas need konkurentsireeglid siis toimivad? Näiteks on Euroopa Komisjon juba teist korda trahvinud miljardi euroga USA tarkvarafirmat Microsoft selle eest, et too lisas oma tarkvarale kohustusliku internetibrauseri Explorer. Sellist ebaseaduslikku käiku nimetatakse Euroopa konkurentsipoliitikas «sidumiseks».

Aga samas lubab Euroopa Liit gaasi tarnijal omada ka gaasi jaotamise võrke. Ka see on «sidumine», ka see on vastuolus nondesamade konkurentsireeglitega.

Öeldakse, et see on hoopis teine asi kui Microsofti kaasus. Ongi teine asi. Kui osta Microsofti tarkvara, võid sa alati kasutada mõnd teist internetibrauserit, näiteks Firefoxi. Ja sa võid üldse Microsofti tooteid mitte osta ja kasutada Linuxit või Macintoshi.

Gaasi puhul pole sul teist valikut. Kui kütad gaasiga oma kodu või kui gaasiturbiin toodab elektrit, siis saad gaasi osta vaid ühelt firmalt, kellele ühtlasi kuulub ka jaotusvõrk.

Igal juhul mulle see osa kõnest meeldis ja ehk mõtleb sellele ka valitsus natuke, miks mitte kulusid kärpides