Nende nelja plusspunkti puudus on see, et need ei pea päriselt paika.
1. Kui sa kadakaturu laadselt turult omale pükse lähed ostma, siis sa tõenäoliselt juba tead, et see, mis sa saad, ei ole ei Nike ega Adidas (ei, ma ei õigusta siinkohal neid, kes sellist äri ajavad, lihtsalt nendin fakti). Kui keegi neti kaudu jamaga kaupleb, siis ei võta palju vaeva, et mõne aja pärast tema äri vastu nii palju negatiivset kirjas on, et ta on lihtsalt ärist väljas. Siinjuures peab ostja siiski ise eelnevalt taustakontrolli tegema, et mitte mütsi pähe tõmmata lasta.

2. Uuenduslikke ideid või tehnoloogiaid on selle pärast raske välja töötada, et need põhinevad juba tihti peale mingitel patentidel või koopiaõigustel ja nende õiguste ostmine on nii absurdselt kallis, et lihtsam on end ärist välja lülitada. Iga vähegi peaga mõtlev kodanik saab aru, et patendid on täna innovatsioonil jalus, mitte ei toeta seda (ühes nutitelefonis väidetakse leiduvat ~200 000 patenti (http://www.geekosystem.com/patent-war-infographic/); alles hiljaaegu ostis Intel RealNetworksilt 190 patenti ning koodeki tarkvara, makstes selle eest 120 miljonit dollarit (viide) – kui see on mõistuspärane, siis andke andeks! Kinni maksab selle jaburuse kes? Jah, õige vastus, ikka tarbija!). Mihhail võiks astuda sammu tänasesse sajandisse.
Kusjuures osad USA teadlased juba saadavad oma avastusi meelega võimalikult paljudesse kohtadesse korraga laiali (Jay Bradner: Open-source cancer research). Seda open-source põhimõtetel, et mõni suurfirma ei saaks valemeid ära patenteerida ja lõigata hiigelkasumeid. Olgem ausad, farmaatsiatööstus on täpselt samasugune suurtööstus nagu seda on Hollywood. Neil on raha, et tulevikku investeerida. Probleem on selles, et neil on seda raha nii üleliia palju, et nad ostavad selle eest ühiskonnale kahjulikke seadusi.

4. Piraatlus on piraatlus. Ta on peaaegu sama paha kui vargus. Aga ta ei ole siiski vargus. Kui veel enam teema üle juurelda, siis ma ütleks, et piraatlus on see õlekõrs, millega hoida ära ühiskonna suuremat killustumist ja klassidesse jaotumist.

Toome näite: keskmised mängud Steamis maksavad umbes 20 kuni 30 eurot. Eesti autorite muusika, mida online’ist saab on 1€ per lugu. Filmide ja muusika hindu poes ma enam täpselt ei tea, aga eeldame, et vanas rahas 70 krooni kuni 300 (võib-olla enam) krooni plaat. Kinopilet väidetakse olevat ~3-6€.

Nii, nüüd vaatame miinimumpalka. See on täistööajaga töötamisel 290 eurot kuus, miinus maksud (järgi jääb vist ~250 (~3900 krooni)).

Olukorrast meie koolides: kui ma kooli astusin, siis tõenäoliselt sel ajal oli näitajaks veel sinu riietus. Mida vingema kostüümi emme-issi osta jõudsid, seda tegijam olid. Kusagil gümnaasiumi ajal tulid mängu mobiiltelefonid. Vaadati ja võrreldi. Umbes pool aastat tagasi sattusin ma aga imetlema pilti klassiruumist, kus vist igal abituriendil oli ees läpakas. See on nüüd see koht, kus asjad on materiaalsed ja kui ema või isa varastamisega kinni minna ei taha, siis peavad nad need kuidagi oma lastele seotama, et lapsed ei saaks tõugatud sinna kõige sügavamale põhjakihti. Aga lisaks sellele käib seal koolides pidev võrdlemine, et kelle arvuti kodus ikka mis mänge suudab jooksutada ja mis mängud kellelgi on või ei ole. Mis muusikat sisaldab sinu telefon, MP3-mängija vms. Jne jne jne. (Jah, koolikiusamine on endiselt omal kohal, tänane päev ehk isegi verisem kui omal ajal.)

Pöördume nüüd tagasi selle miinimumpalga juurde. Ja võtame vaatlusobjektiks miinimumpalgaga üksikvanema. Mida saab tema oma lapsele lubada? Kuidagi ehk pigistatakse välja, et saada mingi arvuti koju ja et jõuaks interneti maksta. Telefoni saab ka lapsele (mis sest, et selle kõige odavama, aga vähemalt on telefon). Läpakast peab selle pere laps paraku unistama. Ja nüüd astuge üles, kui arvate, et sel perel on veel punast krossigi, et panna laps kuidagi joonele mingi mängu, filmi, muusikapala või muu sellisega.

Mis mu jutu point on? Olen siiralt seda meelt, et kuni sisutööstus ei tule oma hindadega vastu vaesema palgaga inimeste rahakotile, seni ma lausa sunniks neid piraatima, et mitte tekitada veel suuremat lõhet ühiskonda. Oleks minul vähegi sõnaõigust valitsemistüüri juures, siis ütleks ma kõige külmema närviga, et pered, kus kuu sissetulek on väiksem kui 2x miinimumpalk (suurema arvu laste puhul peab kordaja muidugi suurem olema), võivad piraatida nii palju kui süda lustib – seni, kuni nad kasutavad sisu enda tarbeks ja ei jaga/turusta seda edasi. Sisutööstus ega autor ei kaota sealt midagi – need inimesed poleks nii kui nii võimelised nende loomingut soetama. Aga nad on vähemalt natuke lähemal poliitikutest härradele ja prouadele, kes võivad kõike seda sisu lisaks oma lastele osta ka nende lastelastele.

Seega lugupeetud saadikud: enne kui lähete ACTA vastu jah või ei ütlema, vaadake tol hommikul peeglisse. Mõelge nende üksikvanemate peale, kes ei pruugi isegi teada, et nende laps teistega samale pulgale pürgides natuke piraati teeb. Meil on lastekodus lasteta vanemaid juba küll. Pole tarvis, et neid tekiks sinna veel juurde, sest nende vanemad said kinni pandud tänu nende soovile olla ühiskonnas võrdsem.

Jah, ACTA omab mõju ühiskonnale ja sellele mõjule pole ühtki uuringut tehtud.

See-eest isiklik elu möödus üldiselt suuremate sündmusteta, nii et sellest polegi suurt midagi mainida. Mandriva pakendajaks õnnestus end lõpuks orgunnida. Suvel sattusin Saaremaale, külla vahepeal kodukanti väisanud Liisele. Aga muus osas on lihtsalt aeg lennanud nii pöörase kiirusega, et viimase poole aasta jooksul pole isegi blogisse olnud aega miskit kirja panna..

Eestit puudutavatest teemadest jäävad meelde euro tulekuks valmistumine ja igasugune kräpp, vassimine ning susserdamised, mida KeskSekt eesotsas oma usuliidri Savisaarega suutis korda saata.
Teispoolt piiri on vist paremini meeles Wikileaks, jalka MM ja Schumi naasemine vormeliradadele.

Kui aasta ise midagi väga suurt ja erilist ei sisaldanud, siis vähemalt aastavahetus tuli seekord väga laheda seltskonna seltsis lõuna-osariikides Otepääl. Mõnus seltskond ja meeldiv tegevus lauamängude ning muu säärasega lennutasid kaks päeva mööda nii, et arugi ei saanud. Igal juhul teinekordki

Head uut aastat!

Aga..

Kui teaks, kuidas sitt maitseb, siis täna oleks tõenäoliselt see maitse suus küll.. Kes on vaba tarkvara kommuuni eluga kursis, siis ilmselt on talle teada, et Ain Vagula on meie seast lahkunud. Ain aga oli suuresti üks ja see ainus, kes viimastel aastatel vastutas OpenOffice.org’i tõlkimise ja tõlgete jõudmise eest eestlastele kättesaadavatesse peeglitesse. Lisaks tõlkimisele vahendas Ain ka probleeme, mis lokaliseerimisega esinema hakkasid. Lühidalt öeldes tegi ta kaunis roppu tööd mitte millegi eest.

Nüüd on väljas OOo 3.2 ja eestikeelsena seda enam ei ole võtta. Ka ei leia enam seda vabatahtlikku, kes tahaks taaga kanda võtta (endalgi pole mul enam nii palju vaba aega, et teine nii suure kaaluga asi veel kaela võtta, Merikese abita oleks ma juba ka Mozilla asjadega parajas hädas). Samal ajal aga liigub elu selles suunas, et EL propageerib avatud tarkvara ning standardite kasutamist ja sellest lähtuvalt peab ka meie M$-lembene riiginatuke hakkama mõtlema ODF-vormingutele. Emakeelsena toetab seda aga kõikse paremini tõenäoliselt OOo, vähemalt on see meie maarjamaal tänu Aini tööle enimlevinud. Probleem tekib sellest, et ka riigiaparaadis töötab palju selliseid inimesi, kelle ainus räägitav keel on eesti keel. Mis lühidalt tähendab seda, et tööjaamadele paigaldatav tarkvara peaks nendega maakeeli suhelda oskama.

Vaba tarkvara kogukonnas leidub inimesi, kes oleks nõus antud tõlketööd tegema, kui oleks taga ka mingi rahaline toetus. Selle rahalise toetuse eest peaks aga hea seisma riik, sest ühtki teist mõistlikku lahendust ma selles suhtes ei näe. Mingis osas on arengut isegi olnud ja tõenäoliselt hakkab riik ka ise probleemist aru saama.

Ja nüüd tulebki selle postituse kirjutamiseni viinud point. Mõned päevad tagasi potsatas minu postkasti kiri, kus lühidalt räägiti sellest, et RIA ootab taotlusi projektide läbiviimiseks, millest täpsemalt võib lugeda siit. Ning ühtlasi nähti selles head võimalust vaba laiatarbetarkvara tõlkimise rahastamiseks.

Toetusi võivad aga taotleda piiratud grupp tegijaid:
“Toetusi võivad taotleda mittetulundusühingud ja sihtasutused, kohalikud omavalitsused ja kohalike omavalitsuste liidud, avalik-õiguslikud juriidilised isikud, põhiseaduslikud institutsioonid ning valitsusasutused ja nende hallatavad asutused.”

Vaba tarkvara tõlkijatele tähendab see siis MTÜ’d. Aga MTÜ peab ise panema omaosaluse 15%. Lisaks sellele tuleb MTÜ-l korraldada hange, kus võiks osaleda vähemalt kolm pakkujat. Nii et tulemusena maksavad vabatahtlikud peale 15% oma rahast, et keegi M$ tarkvara tõlkinud ettevõte saaks tulla ja OOo ning midagi muud ka ära solkida. Selle kohta ei oska muud öelda, et no tule taevas appi. Kas riik tõesti muud võimalust ei leidnud asja rahastamiseks. Või kas tõesti keegi seal kõrgemal peaga ei mõtle, et sellist laus mõnitamist vältida. Natukegi?

Joon alla tõlkimisele ja võtab siis juba natuke seda riigiaparaadi mõtlemisvõime külge ka.. Vaadates viimasel ajal toimunut, siis jääb selline mulje, et igasugused hanked korraldatakse suure kiiruga ja mõtlemata ning kui siis lõpuks on leitud ka teostaja, siis hakkab välja tulema, et asi ikka ei mängi sellise illusioonina välja ja järgneb ikaldus ja asjade venimine. Tulemuseks on kas poolik projekt (võtkem kas või meie praeguse ID-kaardi tarkvara olukord) või siis projekt, mis läheb maksma miljoneid ja mõne aasta pärast ei ole see enam kasutatav, sest kokku on keeratud selline käkk, et seda pole võimalik mõistlikult enam laiendada ning välja visatakse uus hange. Seejuures ei suuda aga keegi vigadest õppida ja sama tsirkus läheb otsast uuesti käima. Siinkohal ei oska ma muud öelda, et kus kurat on meie riigi tarkvara kompetentsikeskus, kes peaks sellise jama mitte juhtumise eest vastutama? Miks ei ole meil vääriliselt makstud spetsialiste, kes oskaks välistada hanked, mis on eos läbikukkumisele mõeldud? Või miks kurat ei ole meil riigi palgal arendajate gruppi, kes teeks vajalikud asjad ise ära, nii et ei peaks avalikult meedia vahendusel inetult koostööpartnereid mustama? Miks ei võiks see sama kompetentsikeskus olla seadusemeestele nõunikeks, et ei tehtaks “e”-riigikest alandavaid ja magedaid seadusi (jah, ma mõtlen kasiinode tegevuse “piiramist” nimekate kaudu)? Miks ei võiks selle keskuse kaudu toimuda tarkvara tõlkimise rahastamine? Miks peaks riik üldse panema miljoneid magama infosüsteemide alla, mida paljudel riigiasutustel oleks vaja ja mida tihti igaüks tellib endale oma, vahel samalt partnerilt ja kui see partner neil näppe kõrvetab, siis jääb see vaid antud asutuse teada. Kas kompetentsikeskus ei võiks omada teadmistebaasi, et kust enam mitte hankida? Miks on üldse hangete tegemise seadus ajal ja elul jalus ja mäda?

(Miks ja miks, Hando Runnel)

Võtaks siis lühidalt kokku kõik selle hää, mis see aasta toonud on:

• Veebruar – seminaritöö saab lõpuks valmis kirjutatud ja mõne aja pärast ka kaitstud – tulemusega konkurentsitult parim
• Märts – Firefoxi tõlge saab versiooniga 3.0.7 betast välja (yay!). Tööl lõpeb katseaeg..
• Mai – seminaritööle jätkuks saab valmis kirjutatud ka lõputöö. Eelmise korteri omanik peab õigeks pind maha müüa ja seega tuleb kolida uude kohta. Takka järgi seni kindlasti ei kahetse.
• Juuni – lõputöö saab kaitstud, küll mitte nii edukalt kui seminaritöö, aga siiski on paber käes ja 5 aastat koolipingi nühkimist lõpuks ära tasunud.
• Oktoober – mõned kuud väldanud autokool saab ARKis eduka lõpu, Sander võib nüüd ka rooli keerata. Selleks vaja aga neljarattalist – ka see saab soetatud:
  
• Detsember – kuna ID-kaardi utika jaoks Mandriva pakke ei genereerita, siis tuleb see töö enda peale võtta. Lisaks sellele oleks vaja need ka Mandriva repositooriumitesse saada. Detsembri keskel tagatakse selleks õigused ja Sander saab üheks Mandriva maintaineriks. Algul küll mentori käpa all ja suhteliselt väikse koguse pakkidega, mida hallata, aga kui see ID-utikas stabiilsemaks saab, küll siis hakkab ka pakke lisanduma.

Okei, ühe aasta kohta aitab ka, niigi juba tulemuslikum kui nii mõnedki eelmised. Head vana aasta lõppu ja et uus veel parem tuleks!

Kõigepealt Firefoxist.. 3.5 on ukse ees. Veel täna sai päris mitmeid vigu parandatud (esimene laine ja teine – tänud Marekile ja Merikesele ). See peaks ka jääma viimaseks osaks Firefox 3.5-e juures. Juuni alguses peaks ilmuma RC1 ning siis on näha, kas tuleb veel eelväljalaskeid või järgneb lõplik versioon. Ootan põnevusega.

Kui natuke isiklikuma poole pealt valgustada, siis kevad on üsna kiire aeg olnud. Peale seminaritöö kirjutamist jõudsin mõttele, et peaks siis juba ka selle lõputöö ära kirjutama ja nii sai ka tehtud. Eks juuni algus näitab, kas saan selle ka ära kaitstud. Ka tööd on päris palju olnud. Ja et nende asjade kõrvale vaba aega ei jääks, siis tuli veel kolimine ka ette võtta, sest korteri omanik arvas heaks elamispind müüki panna. Siinkohal tuleb muidugi ausalt ära öelda, et ega kahju küll ei ole, sest uus korter on ikka kõvasti paremas asukohas ning loomulikult ka paremas seisukorras. Kui arvestused väga mööda pole, siis lisaks veel ka odavam

Üks projekt on veel ette võetud, aga sellest hetkel pikemalt ei pajataks, see võiks enne hakata progressi näitama, siis ehk saab ka natuke ses osas infot anda.

Kopp on ees sellest kesikute mölast ja jamast, aitab küll, Savisaar, mine pensile!

Aastavahetus ise möödus suht rahulikult. Nagu ka jõulud ja terve vahepealne aeg. Aasta 2008 võib üldiselt positiivselt kokku võtta, suurim muutus oli uus töökoht. Meelde jääb ka kindlasti “suvepäevade” üritus eelmisest töökohast ja veel mõned asjad, mida valjusti ei kuulutaks. 2009 alguses tuleb nüüd püsida kursil ja uus töökoht kenasti säilitada. Samuti tahaks kooli ära lõpetada, sest lõppenud aastaga sai nii kaugele, et vaid lõputööd veel kirjutada, vast saab nendega ka siis ühele poole.

Üldisemas pildis loodan, et 2009 toob linnavõimu vahetuse ja keskerakond eesotsas Savisaarega saadetakse mõneks ajaks järele mõtlema. Kindlasti saab näha veel valusaid lööke majanduskriisilt, eks näis kui põhja järgmise aastaga jõuab. Suurriikide koha pealt saab see tõenäoliselt eriti terav olema, loodetavasti ei kaota MedPutin pead ja ei alusta midagi jaburat.

20. jaanuar toob USA-le uue juhatuse. Näis, mida Obama suudab ja kuidas see maailmale mõjub. Ka sellest ootan kõike positiivset.

Veelkord, head uut aastat, olgu see meeldiv ja arvestades majandusolukorda, siis vähemalt sama hea kui möödunud aasta!

Valitsuse koha pealt on vist eesti rahvas antud naljakesega sama meelt.. Sest kuidas muidu seletada asjaolu, et keskerakonna populaarsus on jälle tõusuteel. Loll rahvas aga arvab, et valitsus on halb ning ammu on unustatud kas või see, mida ütles Savisaar pronksööde aegu või milline on keskerakonna üldine poliitika.. Nii väga vist igatsetakse taga nõukaaega ja venemaa alla kuulumist. Tahaks näha, kuidas see keskerakond maailma majanduskriisist päästa kavatseb?

25. juuni, 26-28 juuni, 28. juuni – 3. juuli, 4-6 juuli, 8. juuli.

Jõuluvanale on ka üks soov, aga seda on vist liiga palju tahta Eks näis, mis see elu toob..

Tõlketööst ka: Firefox 3.1 beta 2 ja Thunderbird 3.0 beta 1 on kenasti tõlgitud ja isikliku arvamuse kohaselt ka täiesti kasutatavad.