aegajalt annab tunda, et on reede ja viimane aeg on hoog maha võtta ning puhata.. täna oli üks selline ehe näide sellisest päevast..
kuna mu kohalikus poes normaalset šampooni pole, siis mõtlesin, et astun koduteel selverist läbi.. nii ka tegin, ainult et kui olin juba korraliku kotitäie igasugust moona kokku kuhjand ja poest välja astunud, siis hakkasin mõtlema, et huvitav, mis siis seekord ununes.. “ah õigus, šampoon ” … ehk siis vedasin kola, mida oleks saanud põhimõtteliselt ka kohalikust poest..
teine särav hetk oli siis kui buss peatus ja uksed natuke kauemaks lahti jäid kui tavaliselt.. olin omaette mõttes ja jõudsin veel mõtelda, et krt need uksed nüüd nii kauaks lahti jäeti, kui torgatas, et krt, see mu kodupeatus ju siis üks käbe liigutus ja bussist välja – hea, et need uksed nii kaua lahti olid

mis veel veidrat või märkimisväärset juhtus on see, et tagasitulles jäi koduteele ette vana tuttav sopalomp, mida õnnestub läbida “modelli-kõnnakuga” mööda sealt lombist välja ulatuvat kõnnitee serva.. täna ommikul ma seda riski ei võtnud, sest arvasin, et see vali tuul (mis kontoris sügisesed lehed lendama pani!) viib mind sinna lompi kaasa.. õhtul polnud aga ka väga valju tuult mitte, samas üks tädi minu ees suutis kuidagi oma modelli-kõnnakuga pangestuda ja tegi korraliku plärtsatuse maandudes kõhuli sinna lompi, nii et soppa pritsis igas suunas.. ma loodan, et ta oli teel koju, mitte kellegi juurde külla

ja nüüd.. päeva põhisündmus ja tänase päeva nael.. Jane teavitas mind uudisest, mis lihtsalt siirast heameelt teeb ja selle peale mõeldes iga kord jälle naeratuse näole ilmutab … selliseid uudiseid võiks tihedamini ette tulla

(jah, mai ütle teiele, mis see uudis oli pole minu asi leierdada siinkohal )